4. EMA AGA EHTIS POEGASIDA

Kosjahobu söötmine. Palju tütreid. Tütred vette

Kursi

4_2r

EMA AGA EHTIS POEGASIDA,
isa aga ehtis tütterida,
mõtles mõisada minema,
tiupäivida tegema.

Poeg võttis oielda hobusta,
ravitseda ratsukesta
ilma isa tiadematta,
ilma ema tiadematta.
Punne söötis, punne jootis,
punne tema söötis punteelle,
vakka vana valgeelle.
Akkenist tema andis einad,
läbi pilu pistis kaerad,
läbi lae laskis rokka.

Võttis sõita kosjateeda,
kandis kaul kihlasiida.
Tuli kosjasta koduje,
visas vöö varna piale,
kaabu laia laua piale,
kindad kaabu jääre piale.

Ise juure nuttemaie.
Kis läks kurva küskemaie,
kis läks alva augutama?
Ode läks alva augutama,
ema läks kurva küskemaie:
„Mis sa nutad, poega noori?“
„Miks ei nuta, mu emake –
sul on pallu tütteriida,
enam helme tahtijiida,
pallu põlle kandijiida.
Ei tule naene minule,
ei saa mini sinule.“

Ema mõistis. vastu kostis:
„Oh sina hullu, poega noori,
oleks mull kümme tütteriida:
viis paneks villu ju ketrama,
kolm paneks linu kolkimaie,
kaks paneks kangasta kuduma.“

„Emakene, memmekene,
vii sa tütterid vesile,
kanna ained allikasse,
lase lapsed laineesse!
Küll teeb kuldane minijas,
hõbedane pojanaene.“

Ema oli ullu, võttis usku,
võttis tütrid pillutada.
Anne pani akkiks aia piale,
Mari pardiks pajusse,
Tiiu tedreks tii raa ääre,
Krõõda rääguks rukkiasse,
Ellu üliviks erneesse,
Leenu linnuks leppikusse.

Toodi siis mini koduje,
toodi nied telled tubaje,
pandi kangasta kuduma.
Mini mõistis, vastu kostis:
„Ei mina kuu kilbilista,
ega mõista murrelista,
ei ma tunne toimse kirja –
mina laksutan labasta.“

Ema läks riidast puida tooma –
riidast alud rinnulegi.
„Emakene, memmekene,
miks tuled riidast puida tooma?
Kus su kuldane minijas,
hõbedane pojanaene?“
Mini padjusse pajatab,
ebemisse eidab kėėlta.

Ema läks kaevult vetta tooma –
kaevu kooku kaela ümber.
„Emakene, memmekene,
miks tuled kaevult vetta tooma?
Kus su kuldane minijas,
hõbedane pojanaene?“
Mini padjusse pajatab,
ebemisse eidab kėėlta.

Ema läks lehmi lüpsemaie –
lehm lõi jala lüpsikusse.
„Miks tuled lehmi lüpsemaie?
Kus su kuldane minijas,
hõbedane pojanaene?“
Mini padjusse pajatab,
ebemisse eidab kėėlta.

Ema võttis tütrid meelitada:
„Tulge kodu, tütred noored!
Isa tėėb tėu õluta,
ma teen teu nisuleiba,
teise teu püülileiba.
Anipraad on ahjussa,
kana kėėb kattelissa.“

Aukus akki aia pialta,
tiksus tedre tėė raa äärte,
pajatas parti pajussa,
riakis rääku rukkistta:
„Paras, paras, mu emake!
Mis sa meid aga meelitanud?
Eks tėė kuldane minijas,
hõbedane pojanaene!“

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (32) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles J. Pruuli (H II 50, 21/7 (2) < Kursi, 1894).

Tagged with: ,
Posted in Noorus