9. VELI ELLA VELJEKENE

Kaevul kosija

Kodavere

9_2r

VELI, HELLA VELJEKENE,
kui lääd naista võtemaie,
pane selga siidisärki,
siidisärki, kulda kuube.
Kui lääd läbi äia õvve,
äia õvve, ämma õvve,
tereta sa teome´ viisil:
„Tere äiapapakene,
tere, ämmamammakene!
Kas one näädu teil koduna?“

Panin selga siidisärki,
siidisärki, kulda kuube.
Läksin läbi äia õvve,
äia õvve, ämma õvve,
teretasin teome´ viisil:
„Tere äiapapakene,
tere, ämmamammakene!
Kas one näädu teil koduna?“

Ämma mõistis, kulda kostis:
„Näädu alla allikulla,
vedab vetta veistel juvva,
halli ruunale rüübata,
kimmelille kielekastet.“

Sõitsin kaevule järele.
„Peretütar nuorukene,
anna mu hobule juvva,
anna täkul täiest juvva.
Ma olen vaene tiede käija,
tiede käija, muade marssija,
härra asjade ajaja,
kilteri kirja vedaja.“

„Ära peta, peiukene,
sa õled kaval kõsilane.
Miks su hobu uvves ravvas,
miks su täkk one täies ravvas,
päitsed peäna palmitud,
õhilik üle hõbetud,
saba siidile siutud,
lakki linule liutud,
kabjad kulda kirjutud?
Miks su sukad suonilised,
miks su tekid triibulised,
miks one kindad kirivad?“

„Mul one kodus kõlmi õde,
üks tieb tekid triibulised,
tõine sukad suonilised,
kõlmas kindad kirivad.“

Viis: Ann Kõiv (s. Ader, 73 a) (EÜS II 279 (20) < Kavastu v, Tähemaa k, Ernitsa t – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 535/7 (6) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Tagged with: ,
Posted in Noorus