1. OH SEDA ASJA HALEDA

Öösel üksi

Laiuse

1_1r

OH SEDA ASJA HALEDA,
oh seda elu igava,
mis on vaesel leskenaesel
ilma meheta elada!

Muud ajad muidu elaksin,
muidu tunnid tukerdaksin:
tuleb see õnnis õhtukene,
vilets videvikukene –
isa läeb oma naisega,
vend läeb noore noorikuga,
kellega aga mina vaene?

Ma läen nuttes nurga poole,
tükin tühja sängi poole.
Pööran külje, leian külma,
pööran selja, leian seina.
Põhilauda põriseb ja
kolmi lauda koriseb.

Võtan kirbuga kõnelda,
lutikaga luuri lüüa,
täiga tänu pidada.
Kirp oli kõrki, ei kõnelnud,
lutik laia, ei löönud luuri,
täi oli täisi noori mehi.

Kell’ mina kurdan kurvad meeled,
kellel haige’ed alatsen?
Kurdan kullerkuppudele,
alatsen angervaksadele,
nutan noorele rohule.

Viisi ja teksti kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 181 (207) < Laiuse khk, 1891); täiendatud (H II 50, 179 (7) < Laiuse khk, Reasvere – J. Remmelgas, 1894) ja (H III 9, 221 (3) < Laiuse khk, Laius-Tähkvere v – G. Ivask, 1888).

Tagged with: , ,
Posted in Noorus