Hea ja kuri mees
Ta-Maarja
Ühes. Kurjal mehel
„SÕTSIKENE, LINNUKENE,
ühel piimal meid peeti,
ühel võil võõrutedi,
ühel kakkul kasvatedi.
Läbi aija andsin kätta,
läbi teivaste teretin,
ühest tuast tõime tulda,
ühest kaevust kandsim vetta.
Ühel meid mehele viidi,
tõine tõisele talule.
Milles su silmad sinised,
milles pale plakiline?“
„Sõtsikene linnukene –
äi om kuri, ämm om kuri,
oma miis merikuradi.
Lääb ta õhtaalt magama,
paneb piitsa pääitsessa,
kaika kammeri laella.
Hüiab siis kõrra, hüiab kaksi,
ei ta hüia kolmatagi –
võtab piitsa pääitsesta,
kaika kammeri laelta.
Tõuseb hommikul ülesse,
tõuseb üles hüidema:
„Üles, litsi, lüpsa lehmad,
karimärä, saada karja!“
Sõtsikene linnukene,
milles su ihu ilusa,
milles su pale punane?“
„Äi om üvä, ämm om üvä,
oma miis seda parempa,
oma kaasa kalli´impa.
Lääb ta õhtaalt magama,
paneb pill pääitsessa,
kandle kammeri laella.
Paneb pillilla magama,
pääle säeb särgi siilu,
pääle katab kasuka siilu.
Tuleb hommiku ülesse,
hüiab kõrra hüiab kaksi
ei ta hüija kolmat kõrda.
Võtab pilli päätsiista,
kandle kammeri laesta,
hüiab pilliga ülesse:
„Üles, lindu, lüpsa lehmäd,
üles, kassi, saada karja!“
Sellep mu ihu ilusa,
sellep mu pale punane.“
Laulnud Otsa saunanaine (H II 44, 106/8 (16a) ja < H II 44, 108 (16b) < Ta-Maarja khk, Pilka v – H. Raag, 1892).