2. OH SINA PETIS PEIUKENE

Petis peiu. Tule mulle. Kolm aita

Ta-Maarja/Äksi

2_2r

OH SINA PETIS PEIUKENE,
petsid meie neiukese:

„Tule mulle, mul on külla,
tule mulle, mul on palju!

Tule minu külla hoidijaksi,
tule vara vaatajaksi,

tule sängi säädijaksi,
padju pehmeks peksijaksi!

Neli aita mul õuessa,
tule aida hoidijaksi:

üks ju nikutab nisussa,
tõine rudjub rukistessa,

kolmas uusissa odressa,
neljas neiu ehteessa!“

Oh sina petis peiukene,
kavalam veel kaasakene!

Sain mina sinna saanudeksi,
sinna uksile ujunu:

väravasse vaatamaie,
õue pääle õiendama.

Kolm oli aita õuessagi,
üks oli hiirede elada,

tõine kasside karata,
kolmas joosta joosikutel.

Sain mina tuppa tulnudeksi,
sinna uksile ujunud:

küdi istus külla peal,
äia salve ääre peal,

nadu naperdas tuassa,
otsis puida, otsis alga,

otsis puida peala tulla,
alga silmile asuda.

Mõtlesin saava saia paiga,
leidva suure leiva paiga,

Leidsin aga leina paiga,
osasin ohaka paiga.

Ära väsis väitsa käessa,
ohakida otsidessa,

takkijaida torkidessa,
nõgesida noppidessa.

Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS III 35 (15) < Ta-Maarja khk, 1906), teksti J. Kuusik (H II 33, 546/7 (22) < Äksi khk, Sootaga v, 1889).

Tagged with: ,
Posted in Abielu