1. NEITSIKESED, NOOREKESED

Kulla põlemine

Torma

kullapolem_1_1r

NEITSIKESED, NOOREKESED,
kirjupihta peenikesed,
kus me’ lähme vasta kuuda,
vasta kuuda, vasta ööda,
vasta pilgasta pimedat,
vasta elgista ehada,
vasta koitu kullalista?
Läh’me sääsele suruma,
läh’me toomele turule,
alla päeva pähkelile!

Mis meil’ seal siis antakse?
Kuusi kullatükikesta,
sada saksa nööbikesta.
Kus me’ need kullad paneme,
kus me’ tina tilgutame?
Küimehe kübara peale,
väimehe värava peale,
äia sängi ääre peale,
ämma padjapööri peale.
Seal nad süttisid põlema!
Kut’sin kuu kustutama –
kuu ei tulnud kutsudeski,
päevakene paludeski.
Kuu hakkas kangeste (1) kumama,
päeva lõngu lõksutama.
Kuldsed olid kuu lõngad,
hõbedased päeva õrred.

1 või: kaugeste?

Viis on kirjutatud üles Kaselt (naine) (GEG, DH 519, 11 (5) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); tekst: Juula Aunapuu (H II 50, 441/2 (7) < Torma khk – E. J. Õunapuu, 1894).

Tagged with: ,
Posted in Müütilise sisuga laulud