2. EMAKENE, MEMMEKENE

Haned kadunud. Tamm

Äksi

21_haned_aksi_8r

EMAKENE, MEMMEKENE,
antsid muile muuda tööda,
sulasele suurta tööda,
päivilisel päeva tööda,
orjale aasta tööda.
Mulle tööda hõlpukesta,
antsid mulle hanid hoida,
hanid hoida, kanad kaitsta,
lestajalad lepitada.

Aasin ma hanid vesile,
keeritin kanad kasale,
lestajalad lepikuie.
Istsin isi mätaalle,
õmmelsin udu ameta,
pilutasin peenikesta.
Tuli nüid haugi alta vetta,
musta kulli kuusikusta,
aasid mu hanid vesilta,
lestajalad lepikusta.

Lähen nüid iketes koduje,
alatsedes alla õue.
Tuli mulle vastu memmekene,
küsitama mõistatama:
„Mis sa iked tütar noori?“
Mis ma iken memmekene –
antsid muile muuda tööda,
sulasele suurta tööda,
päivilisel päeva tööda,
orjale aasta tööda.
Mulle tööda hõlpukesta,
antsid mulle hanid hoida,
hanid hoida, kanad kaitsta,
lestajalad lepitada.
Aasin ma hanid vesile,
keeritin kanad kasale,
lestajalad lepikuie.
Istsin isi mätaalle,
õmmelsin udu ameta,
pilutasin peenikesta.
Tuli nüid haugi alta vetta,
musta kulli kuusikusta,
aasid mu hanid vesilta,
lestajalad lepikusta.
Ori saab nüid aasta palga,
päiviline päeva palga.
Mis palga mina vaene?“

Memme mõistab, jälle kostab:
„Ole nüid vait sa, tütar noori,
küll lääb ori otsimaie,
sulane vaatamaie.
Mina mõistan, jälle kostan:
„Ori otsib kerve varta,
sulane kurikapuida.
Tuu mulle sõba, tuu mull’ sõlge,
tuu mulle kuube kulda toime;
ma lähen isi otsimaie!“

Otsin mered, otsin metsad,
otsin otsani kirikud.
Mis leian mina eesta?
Leian kümme kündijada,
üheksa äästajaida.
Võtsin kündijalt küsida,
äästajalt hästi rääki:
„Kas te teate, kos mu hani?“
Ei võind kündija kõnelda,
äästaja hästi rääki.
Võtsin kündija kübara,
äästaja hea hobuse,
siis võtt’ kündija kõnelda,
äästaja hästi rääki.
„Neitsikene noorekene,
kui sa oled sõitnud, sõida veelgi,
sõida meie mõisaaie!“
Sõitsin jälle tüki teeda,
tüki teeda, palju maada,
poole versta Poola maada,
natukese Narva maada,
kaks versta Kala külada.

Sain siis senna mõisaaie.
Mis mull’ süia annetie?
Mo oma hane lihada.
Mis mull’ juua annetie?
Mo oma hane vereda.
Sõin siis liha, viisin vere,
viisin vere välja pääle,
senna kasvis tammekene.
Läksin rutuste koduje!
„Ellakene, vennakene,
tee tapre tera tasaseks,
mine tamme raiumaie!
Tüvikast tee tünderida,
otsast õlle poolikida,
vahelt viina vaatisida.
Mis jäänud üle laastukesed,
neist tee mulle kiidu kerstu,
kiidu kerstu, viidu vakka:
kiitsub kinni pannessagi,
laksub lahti võtessagi,
kiitsub kui kiriku uksi,
laksub kui laine meressa.“

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 84 (5) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930, Fon 316 c); teksti kirjutas üles Jaan Valk (H II 28, 270/2 (6) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Tagged with: ,
Posted in Lüro-eepilised laulud