2. KES TÕI SÕA SÕNUMID?

Venna sõjalugu

Ta-Maarja

sojalugu_2_2r

Sõjalaul. Sõjast tulija.

KES TÕI SÕA SÕNUMIDA,
kes tõi vaenu keelesida?
Harak tõi sõa sõnumida.
vares vaenu keelesida.
Kesse meitest sõtta lähab,
kas lääb isa, või lääb ema,
kas lääb sõsar või sõsaramees?
Küllap lääb kõige noorem venda,
kõige noorem, kõige nõrgem,
kõige suurem saabas-sääri,
kõige kõrgema kübara.
Vend tuli sõasta tagasi,
sõitis isa ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
isa tul´ välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„See ei ole ju minu poiga,
see on sõdamehe poiga –
sõa piitsuke peona,
sõa armid hammeena,
sõa varjud vammussena!“

Sõitis ema ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
Ema tuli välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„See ei ole ju minu poiga,
see on sõdamehe poiga –
sõa piitsuke peona,
sõa armid hammeena,
sõa varjud vammussena!“
Aie venna ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
Vend tuli välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„See ei ole ju minu poiga,
see on sõdamehe poiga –
sõa piitsuke peona,
sõa armid hammeena,
sõa varjud vammussena!“

Aas ta õe ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
õde tuli välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„Seep on venda, minu venda,
Tunnen oma hammekesta,
oma sõrmikinnastasta,
oma säärepaeludesta.
Vellakene, hellakene,
ütle mulle sõa ohtu,
kaeba mulle sõa kahju!
Kas on sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis?“
„Õekene, linnukene,
mõse mu saapad savista,
uha mõõka ormusista,
siis mina ütlen sõaohtu,
siis mina kaeban sõakahju.
Ei ole sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis,
sõan on armas hallas mõõka,
kallis kange pääga hobune,
kes päästab mehe sõasta.“

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2019) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti K. E. Sööt (H II 56, 557/60 (1) < Tartu < T-Maarja khk, Taabri v < naine, 1885 kirja pandud, 1895 saadetud).

Tagged with: ,
Posted in Lüro-eepilised laulud