2. LÄKSIN, LÄKSIN MÕISA TEULE

Härjad murtud

Torma

harjad_2_1r

LÄKSIN, LÄKSIN MÕISA TEULE,
küntsin päeva, küntsin tõise,
ei suand õtsa õdramuad,
ega kahe vakast kaeramuad.
Siis tuli kubjas vaatama.
kubjas kui keppi koputas,
mina atra raputasin.
Kubjas astus kõrtsi poole,
mina vadudes järele.

Süedin kupja, joodin kupja,
Lahin ärjad lõuneelle,
ise eidin ingama.
Tuli suu (karu) siis soosta välja,
mädakübar männikusta.
Este kiskus kirju ärja,
pärast murdis musta ärja,
ära sei ärjad mõlemad.

Läksin kodu nutuga,
tuli vasta taadikene.
„Mes sa nutad, pojakene?“
„Miks ei nuta, taadikene:
läksin, läksin mõisa teule,
küntsin päeva, küntsin tõise,
ei suand õtsa õdramuad,
ega kahe vakast kaeramuad.
Siis tuli kubjas vaatama.
kubjas kui keppi koputas,
mina atra raputasin.
Kubjas astus kõrtsi poole,
mina vadudes järele.

Süedin kupja, joodin kupja,
Lahin ärjad lõuneelle,
ise eidin ingama.
Tuli suu (karu) siis soosta välja,
mädakübar männikusta.
Este kiskus kirju ärja,
pärast murdis musta ärja,
ära sei ärjad mõlemad.“

Taati mõistis, taati kostis:
„Mul on kodu kolme ärga:
Küüt, sie künnab, selga raksub,
Lauk sie künnab, saba laksub,
vana Puga käib vau peal.“

Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), tekst: Mart Karu (69 a) (E 64737/8 (1) < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k – M. Sild, 1930).

Tagged with: ,
Posted in Lüro-eepilised laulud