6. TÕNU TUASTA TÕUSIS SUITSU

Venna sõjalugu

Laiuse/Palamuse

sojalugu_6_1r

TÕNU TUASTA TÕUSIS SUITSU,
mis seal Tõnula tehakse?
Sõjaleiba sõkutakse,
vaenukakkau kastetakse.
Kes Tõnulta sõtta lähäb,
kas lä’äb isa, või lä’äb ema
või lä’äb välja vanem venda?
Ei lä’ä isa, ei lä’ä ema,
ei lä’ä venda vanemat,
sõtta lääb kõige noorem venda,
kõige noorem, kõige nõrgem,
kõige kõrgema kübara,
kõige uhkema hobuga.

Vend läks aita ehtimaie,
õde juure õppamaie:
„Ellakene vennakene,
ära sina heida ette lippu,
eesta lippu elbitakse,
ära sina astu taha lippu,
tagast lippu tapetasse,
keera lippu keskeelle,
keskelt nad koju tulevad!“

Andis vennal kirjud kindad,
selga andis aetud ammet,
kirjutatud kätterätid,
ninanartsud narmastega.
„Ellakene vennakene,
hoia õe kirjud kindaid,
kirjud kindad, narmasnartsud,
õe aetuda ammeda.
Kui sind kõigist unetakse,
märkidest siiis mäletakse.

Kui sa lähäd, kulla venda,
ära lähäd ella venda,
jäta siis risti Riia teele,
valget lippu Valga teele:
kui see rist jääb rikkumata,
valge lipp jääb valgeesta –
siis sina tuled koduje.
Kui aga rist saab rikkutud,
lipp saab vere värviliseks,
siis sind sõtta surmatakse,
taudi taperil kooletakse.“

Tuli veli sõjast koju,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis isa õue alla:
„Tule isa, tunne poega!“
Tuli isa, ei tund poega:
„See pole mitte minu poega,
see on sõameeste poega,
sõa sõrmikud käessa,
sõa piitsake peussa,
sõa hobu ratsutilla!“

Sõidab, sõidab, vennakene,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis ema õue alla:
„Tule, ema, tunne poega!“
Tuli ema, ei tund poega:
„See pole mitte minu poega,
see on sõameeste poega,
sõa sõrmikud käessa,
sõa piitsake peussa,
sõa hobu ratsutilla!“

Sõidab, sõidab, vennakene,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis venna õue alla:
„Tule, veli, tunne venda!“
Tuli veli, ei tund venda:
„See pole minu vennakene,
see on sõameeste venda,
sõa sõrmikud käessa,
sõa piitsake peussa,
sõa hobu ratsutilla!“

Sõidab, sõidab, vennakene,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis õe õue alla:
„Tule, õde, tunne venda!“
Tuli õde, tundis venna,
oma kirju kinnastesta,
oma aetuda ammesta,
ninanartsu narmastesta,
käteräti kirjadesta.

Viisi kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), teksti M. Saar (H II 27, 587/90 (1) < Palamuse khk., Kaarepere v, 1889), täiendatud (E 40226/8 < Palamuse khk, Kuremaa – H. Laurson, 1900).

Tagged with: ,
Posted in Lüro-eepilised laulud