7. KES TÕI SÕJA SÕNUMIDA?

Venna sõjalugu

Laiuse/Palamuse

sojalugu_7_1r

KES TÕI SÕJA SÕNUMIDA,
kesse kandis vaenu keelta?
Arak tõi sõja sõnumida,
vares kandis vaenu keelta.
Kes läeb meilta sõdimaie,
kas läeb isa, või läeb ema,
või läeb kõige noorem poega?
Ei läind isa, ei läind ema,
läeb aga kõige noorem poega,
oma uhke halliga,
kuldakapja kõrviga.
Poeg läks aita ehtimaie,
õde juurde õppamaie:
„Pane selga surmasärki,
pane kaela kalmurätti,
võta kätte kooli- kindad!
Oh minu ella vellekene,
ära sina sõida sõja ette,
sõja ette, sõja taha,
sõida sõja keskella,
ligi lipu kandijada,
keera keskel vaenu välja –
esimesed helbitakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad!“

Tuli siis venda jälle koju,
sõitis isa ukse ette,
hirnus kangepea hobune.

„Tule, isa, tunne poega!“
Tuli isa, ei tunnud poega:
„Vene mees, vene hobune,
vene piitsake peussa,
vene saapad jalassa,
vene kantsik kaendlassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!“

Sõitis ema õue alla,
hirnus halli teista korda.

„Tule, ema, tunne poega!“
Tuli ema, ei tunnud poega:
„Vene mees, vene hobune,
vene piitsake peussa,
vene saapad jalassa,
vene kantsik kaendlassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!“

Sõitis venna õue alla,
hirnus halli kolmat korda.

„Tule, veli, tunne venda!“
Tuli veli, ei tunnud venda:
„Vene mees, vene hobune,
vene piitsake peussa,
vene saapad jalassa,
vene kantsik kaendlassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!“

Sõitis õe õue alla,
hirnus halli neljat korda.
„Tule, õde, tunne venda!“
Tuli õde, tundis venda,
õde tundis suurest surmasärgist,
oma kalmu kaelarätist.
oma kooli-kinnastesta.
„Oma mees, oma hobune,
oma piitsake peussa,
oma saapad jalassa,
oma kantsik kaendlassa,
oma kindad käessa,
oma kirjad kinnastessa.“

Vend siis mõistis, jälle kostis:
„Pese mõõka vaenu verest,
anna hallil heinasida –
hall mul hirnub heinasida,
kuldakapja kaerasida.“

Õde mõistis, jälle kostis:
„Istu maha, ella velle,
hakka sõjast jutustama,
kas oli sõjas naine armas,
naine armas kaasa kallis?“

Vend see mõistis, vastu kostis:
„Oh minu oma õekene,
sõstrasilma sõsarake,
ei ole sõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõjas on armas haljas mõõka,
haljas mõõka, raske rauda,
kallis kangepea hobune,
see minu peastis Pärnumaale,
aitas minu Harjumaale.
Tapelus meil talitatud,
vaenu healed vaigistatud.
Nii oli sõjas meeste päida,
nii kui metsas mättasida,
nii oli sõjas sääreluida,
nii kui kõrsi kõrremaala.
Saksa veri tuli sadulasse,
vene veri tuli vöösse,
meie meestel mõõtmata.“

Viisi kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), tekst: Ann Väät (92 a) (E 46727/9 (1) ja E 47130/2 (20) < Palamuse khk, Pedasi – H. Karro, 1911).

Tagged with: ,
Posted in Lüro-eepilised laulud