23. KÜLA ÜTLES: KUKU, KUKU

Küla ütel… Suude sulg. Kust laulud saadud

Laiuse

laul_23_1r

KÜLA ÜTLES: „KUKU, KUKU!“
Külalapsed: „Laala, laala!“
Mis ma kukun, kurba lindu,
või mis laalan, halba lapsi –
mul jäi kodu suude sulge,
laua peale laalu lehte,
kerstu kappi keele kõlksu,
parsile pajatisvaipa.

Noored mehed, ellad vennad,
pange ratsud rakeesse,
hallid hõbehelmedesse,
sõerasilmad sõrmustesse:
sõitke ratsulla koduje,
aage halli alla õue,
tooge mulle suude sulge,
laua pealta laulu lehte,
kerstu kapist keele kõlksu,
parsilta pajatisvaipa!

Kui ma hakkan laulemaie,
siis tulid külad kuulamaie,
vallad tulid voatamaie,
rikas reie katusselle,
santi saana sõnnikulle,
kuulama minu sõnuda.
„Kust se laps on laalud võtnud,
ulluke sõnad osanud?“

Mina mõistsin, kostsin vasta:
„Lood ma võtsin lutsu suusta,
havikala hambuesta;
laalud sain latika ninasta,
sõnad kiisa keele pealta.
Pilli lõid minu pidajad,
kannelt lõivad kasvatajad,
suupilli suisutajad,
erelid lõid ellad vennad:
sealt sain mina rõõmuline,
rõõmuline, lustiline,
laaluline lapsukene.“

Viis: Jaan Lobjakas (78 a) (EÜS VIII 298 (35) < Kursi khk, Härjanurme v, Kukruse k, vstmj < Laiuse khk, Jõgeva v, Painküla – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles M. Kolluk (EKS 8° 2, 723/4 (1) < Laiuse khk, Ellakvere k, Kolluka t, 1879).

Tagged with: ,
Posted in Lüürilised laulud maast ja ilmast