24. KES MIND KUULEB LAULEVADA

Kurb laulik

Laiuse

laul_24_1r

KES MIND KUULEB LAULEVADA,
see mõtleb ilul elama,
lusti rõõmula olema.
Ma laulan läbi murede,
läbi leinatse südame,
läbi hoole ohkadelles.

Ma mõtlesin süia toodavada,
kala ette kannetava –
toodi ette mo sõnude,
lahutati laulusida,
pandi paari palveeida.
Homme ette heidetakse,
tuna tuuakse tubaje,
siiski söömalaua peale,
pesemata käte peale,
uniste huulede peale,
raksitakse raamatuja,
pistetakse piibelie.

Mis on siiski seepärasta,
et laulan ligi külada,
ligi Leedi mõisaada,
ligi Laiuse rajada,
ligi torni tomingada,
ligi valli valgeda,
ligi plankida punasta.

Seal kuulab kuninga poega,
seisab servi sakselane,
kuulab kullasta käguda,
hõbedasta õue lindu,
kes on tulnud kukkumaie
meie hella heinamaale,
meie kulla koppelissa,
meie laasi laalemaie.

Ega kägu meile kuku,
kägu kukub karjatsele,
helgib heina niitejale,
laksub loogo võttijale,
paugub pajo raiujale.

Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 179 (205) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), teksti dr. H. v. Jannau (GEG, EH 127, 9/10 (4) < Laiuse khk , Leedi, 1857).

Tagged with: ,
Posted in Lüürilised laulud maast ja ilmast