6. ÕITU MA ORAST KÜLVASIN

Põdratapja. Imed

Laiuse

loomad_6_2r

ÕITU MA ORAST KÜLVASIN,
mäe otsa mängukaerad,
kingu otsa kirjud kaerad.
Pukk sõi õitust orase,
mäe otsast mängukaerad,
kingu otsast kirjud kaerad.

Võtsin pukki sarvist kinni,
lõin ma puki vastu maada.
Nahk sai Narva nahkrule,
liha sai linna lipardile,
pää sai Pärnu poistele,
jalad jahikoertele,
sarved jäid mo omale.

Läksin sepa palvele:
„Tee mul sarvest sadulakene,
sarve otsast hobune.“
Sepp tegi sarvest sadula,
sarve otsast hobuse.
Siis ma sõitsin, vennikene,
siis ma sõitsin mitu mõisa,
siis ma käisin mitu küla.

Oh seda imet, mis ma nägin,
oh seda imet, mis ma kuulsin –
ei näinud seda imeta,
mis nägin ma Näo külassa:
koerad kündsid kükakille,
härjad auksid istekille,
lammas läks laudile munele,
kana tegi kaksi tallekesta,
hobu tõi härgik vasika,
lehm tõi laugu täkukese.

Neli naest seal tappelesid:
Leenul leemekulp oli käes,
Annel ahjuluud oli seljas,
Kadril karbi kereke,
Maril matti põhjake.

Viis: Mart Pill (75 a) (EÜS VIII 1159 (7 c ) < Laiuse khk (< Leedilt) – W. Rosenstrauch, K. Viljak, 1911), teksti kirjutas üles M. Napp (H III 16, 435/36 (10) < Poolamaa < Laiuse khk, 1890).

Tagged with: ,
Posted in Laulud loomadest ja lindudest