Äksi/Palamuse

________________________________________________________________________

__V i i s i d__

Read more... 0 comments

__Ä k s i__ p u l m a l a u l u d__

___________________________________________________

TERE, TERE, UUED LANGUD,
tere, uued langu uksed,
tere vaskised väravad!
Langukesed, linnukesed,
ärge te’e’ pange pahaksi,
ärge te’e võtge vihaksi,
et tulin teile sõitemaie –
ei ma sõitnud söögi tõtu,
ei ma joosnud joogi tõtu:
kodu jäid meil kolmed söögid,
ahju jäid meil hani praadid,
panni pääle pardi praadid,
laagne leem jäi laua pääle,
siga meil söömas, teine soolas,
kolmat kojas keedetakse.
Langukesed, linnukesed,
ei ma sõitnud söögi tõtu,
ega joosnud joogi tõtu –
ma tulin õde otsimaie,
õde mul õuesta kadunud,
väravast ta viidud välja.
Oli ta viidud Viru poole,
jäljed läinud Järva poole.
Mis oli tal jäänud jälje peale?
Õbe oli jäänud jälje peale,
vask oli veerend varvastele,
kuld oli kandaje karanud.

Tõstkem peigu kõrgelle…

Ellakesed vennakesed,
pange mul hobu edeje,
pange mustad munderie,
pange paadid pandalaie,
hallid aisade vahele –
nüid hakan mina minema,
isa uuesta tuasta,
venna lauda laasitusta.
Nutke õed, nutke vennad,
nutke, nooremad sõsarad,
nutke, viksid venna naesed!
Hale meil anda ainekesta,
tõsta teele tillukesta,
ennep annaks halli paari,
tõstaks teele tõmmu paari,
kingiks kimmelid mõlemad,
kui me annaks ainekese,
tõstaks teele tillukese.
Meie neidu noorekene,
tilluke, teraseke,
see tunneb käia tuleta,
küindelata kirjutada,
see kujub küile kuued,
napsid naole särgid,
käterätikud kälile,
põlled pulma rahvaalle.

H II 28, 243/4 (6, 7) < Äksi khk, Kärkna v – Jaan Valk, 1889

TERE, TERE, LANGUKESED,
tere, uued langu uksed
tere, saarised sagarad
tere, piidad pihlakased.
Langu naesed linnukesed,
tulge välja vaatemaie,
väljas on vägi hobune,
selljas on tal siidi teki,
seljas sametist sadula.
Ärge uske uulitsalle,
hundid söövad uulitselle,
ärge uske rästa alla,
ratsu rikub rästa alla,
viige kuld’se talli sisse,
hõbedasse latterisse.
Langu naesed linnukesed,
ärge laitke meie lasta,
me’ ei laida teie lasta,
tooge neiu meile näha,
kas on venna väärilene,
saabasjala sarnaline.

Ei ole venna väärilene,
saabasjala sarnaline.

Hellakene vennakene,
võind su mustad muidu joosta,
paat võind paasi ringutada,
kimmel võind kiva vedada,
kui läksid kurja kosjamaie,
viisid viinad vihaselle!

H II 28, 254 (9) < Äksi khk, Kärkna v – Juhan Lepik (koguja), Jaan Valk (saatja), 1889

KAASIKUTE KARVAD PIKAD, (kaske, kannike),
läbi ree ribatanud.
kus nii kaasiku kussenesse,
sinna nii kapsad kasvanesse,
suure pää siginesse,
laia lehe lagunesse.

Emakene memmekene,
tule välla kaemaie,
kas on mini meeleline,
poja naine nallaline,
kas tunneb käia tuleta,
küindelada kirjutata,
lühterada lüpsab lehmad,
küindelada kurnab piima!

Mini kaasitab vastu:

Ma sain mehe meelelise,
kaasa kael armulise,
mees on musta, mees on tarka,
tuleb kui tuvi tubaje,
astub kui ani majaje.

H II 33, 539/40 (7) < Äksi khk, Sootaga v – Johanna Kuusik, 1889.

Mõrsja sugulased, kui mõrsjal veimevakk veike on:

PRUUT ON POOLE PUUSAGA,
ämma jalg on jakatud,
isamees ihualaste,
peiupoisi perse pajllas.

Mõrsja sugulased vastu:

Emakene, memmekene,
nüüd teed tasku tillemast,
seasulpi suuremast,
lambalauti laiemast:
ära sul viidi viisuseppa,
ära sul laia raamide ajajat;
kodu toodi kirjaseppa,
päternate pälmitaja.

H II 56, 397 (79) < Maarja-Magdaleena khk, Kudina v < Äksi khk, Saadjärve v – J. Tammemägi < Mari Ärnits (63 a). 1895.

KÜLL MEIL NEIU NIIESEPPA,
kui teil peigu peeleseppa,
kaasa kangastelle seppa:
küll ta mõistab murreldata,
küll ta tunneb toimendata -
lastele lüüa labasta,
meestele mehikodasta,
enesele kilbilesta.

H II 56, 406 (92) < Äksi khk, Elistvere vaestemaja – J. Tammemägi < Leenu Kurss (81 a), 1895

MÖÖDA LÄE ÄIA KODUSTA,
mööda läe ämma kodusta.
Siia saab minna minisse,
siia saab tulla toojasse,
siia saab astu abisse;
siin om kulda äia tooli,
siin om kulda ämma tooli,
pedajase peiu pengi,
kadajase kaasa laua -
sihen tal sisaski hääle,
katab kannelte kumina.
Siin om raudse redeli,
üles minna uibeesse,
maha tulla maaripuisse;
siin om pengid piimal mõstud,
anumed hõbel õõrutu.
küdü istub küll´a pääle,
äi siin salve ääre pääle.

Anna armsale mehele

EMAKENE ENNEKENE,
ära mu panna paigadeta,
andagi asemideta,
kingi kirja karjadeta.
Pall´ass jään ma paigadeta,
alasti asemedeta,
kehvast kirja karjadeta.
Pane mu mehe meeledeta,
kaasa kaala armudeta.
Kui meil õnne, siis elame,
kui meil tervist – tehme tööda.
Või ei õnneta elada,
terviseta tööda tetta.

***
Küdu läeb küla vävüsse -
küdu viib oma hobese;
nadu naideltse mehele -
nadu viib lauda lambeida,
kirja karjast kehvass jäänule.
Ära su viiass vill´a päälta,
ära saias saia päälta:
viiass su vii varale.
Väits sul kulunu käena,
ohakida otsijale,
nõgessida nõudijale.

***
Mis oli teile näll´astele?
Hiire kints teil kellerina,
konna latakud laena;
teil om aidan haganida,
salve põhjan sammalida.
Tuleb tuule mujalt maalta,
lõhnakene lõuneesta -
aab tema aidast haganida,
salve põhjast sammalida,
Juhani hoosteen perana.

***
Kus mu kullasta varada,
mis oli meile küllastelle?
Ait oli harjani rügida,
salv oli täisa terida,
härja kints meil kellerina,
sia latakud laena.

LAS MU KAIA JA VALATA.
kas om meida siia oodet,
tahetu siia talule,
oodet siia hooveesse,
mõistud siia mõisijasse?
Kas om livva(d) litti löödu,
livva(d) litti, lavvad latti,
kas om tallerid tasutu,
kas om pengid piimal mõstu,
anumed hõbel õõrutu?
Kas om lammas lavva pääl,
kohioinas otsa pääl,
pudel viina punninegi,
kann om kaaneni õluta?
Kas om meida siia oodet,
siia suurile talule,
katussele kõrgeelle?

H II 50, 824 (104) < Äksi khk, Saadjärve v – Paul Sepp < Maret Koorits (76 a), 1894

NÄIUKENE NOOREKENE,
mis sa pelgad meile tulla,
põrgud põlle panneenna,
liigud linti säedeella,
meile noorille mehile,
kübarpäile kõrgemile?
Ei me sunni surmamaie,
ega ei taple tampimaie,
käse ei käsi kivila.
Ma vii terad veskiele,
massa mati mölderile.
musta viiva, halli toova,
kõrvi kurdava koduje,
terad meil salve sammaltela,
kaerad aita kasvava.

MEDE SÕTS OM NOOREKENE,
küll mõistab manna magada,
suu veeren soentelle;
pääd ei a’a üle päitse,
jalgu ei aa üle jalutse;
hõlma võta õppemeta,
suud ta annab sundimeta,
mood ta mõnda noomimeta.
Mis küll siiski seepärasta,
meie viime viistelagi,
paneme pastaltelta.
Viks saab naene viistelagi,
parem naene pastaltelta,
kuri naene kullalagi,
õel naene hõbelagi.
Kuld tal alla, kuld tal pääle,
kuri tal kulla keskeela;
hõbe tal alla, hõbe tal pääle,
õel tal hõbe keskeela;
vask tal alla, vask tal pääle,
vali tal vase keskeela.
Võta naene poogeline,
poogeline, loogeline:
pook tal alla, look tal pääle,
esi ossa keskeella.
Olga terve mõtsa härga,
kasugu kase variku,
kes tuub kehval kengapaari,
jala varju vaesele!

SÖÖGE, LANGU, JOOGE, LANGU,
ärge, langu, põuve pista:
ma vii langu tantsimaie -
tükid maha tõllerteva,
matsakud maha sadava.
sööge, langu, südamesta,
jooge, langu, julgeesta.
Meil ju sööman sööma sea,
meil om laudan laiku härga,
taren valgepää vasiku.
Kui meil tarvis, siis ma tapan,
kui meil puudub, siis puhastan,
kui meil lõpeb, siis lõhasten.
Tuhand teil vaksa turja paksu,
seitse vaksa selja paksu.
Sööge, langu, jooge langu!
Õlu meil keerib kellerin,
tõista juuasse tuana,
kolmat tettasse koana.
Sööge, langu, jooge langu,
sööge, langu, südamesta,
jooge, langu, julgeesta!

KOST SA, SIILI, SILMA VÕTID,
orava, tii osassid,
siia tulla kosjuelle,
siia suurile talule,
katussele kõrgeelle?
Sutelt võti suure silma,
karult kangema südame,
siia tulla kosjuelle.
Meil oli isa ilmarikas,
meil oli ema ilmarikas,
poig meil Poolamaa kuninga,
sõsar sõa neitsikene.
Pähe pist meele mehitse,
ala and jalad nobedad,
siia tulla kosjuelle.
Kägu meil kukub korjunagi (1),
halli lindu aisa pääl,
teder teise veere pääl,
ilves su ihu puhuna,
nugis nuutsub kaindelena.

1 korvi otsas.

MEIL EI TOHI TONTI TULLA,
tonti tulla, santi saada.
Tulgu meile Toone rikas,
saagu Saaremaa kuningas.
meil om isa ilmarikas,
meil om ema ilmarikas,
pange raha raami pääle,
heitke ukse henge pääle,
põrute pika põõna pääle.
Ei meil puudu velle punga,
alane ei velle alaski:
küll paneb raha rambi pääle,
heidab ukse henge pääle,
põrutab ukse põõna pääle.
Veli eila Riian käis -
säält tõi ratsule rahada,
kimmelgale killingida.
Riiga viis ta ristu härja,
Valka viis vana pugali,
muile maile mustu härja, -
sest ei puudu velle punga,
alane velle alaski.

NII KUI NÄIKS NÄIU LINNA,
kau kasvaja kiriku.
Veli, ella vellekene,
ära lase jume joosta,
jume joosta, verda veerda.
Hoia jumi julgeesta,
hoia veri veerdevesta.
Laskem ruunad ruumist joosta,
täkud täieste karata.
Las nad joosta roka joojad,
karata nüüd kaara sööjad.
Veli, ella vellekene,
ära sa enne tõllast tõsta,
tõllast tõsta, saanist saia,
saata aga ära saabast murul,
kulla kannusta kulula,
kui tuleb äia pallelema,
kui tuleb ämma pallelema,
küü küllest võttamaie,
nao kaala nakkamaie -
siis saa tõusu tõllastagi,
siis sa saa saanistagi,
tõusi tõlla veere pääle,
aja akente nõale,
saada siis saabas murule,
kulda kannusta kulule.
Nakka hästi äia kaala,
nakka hästi ämma kaala,
küllalte küdude kaala,
nall´alta nadude kaala.
Mis om viga meil velile,
või on häda häitsemile?
Istub kui isandikene,
kurdab kui kuningakene,
seisab siidi saksakene.
Küll om meesta, küll om meelta!
Pää tal kübara täisi,
pihta peeni särgi täisi,
selga siidi kuue täisi,
jalga siidi suka täisi
säärta saapa sääre täisi.
Mis om viga meil velile,
või om häda häitsemile!

H II 50, 815-825 (97-106) ja H II 50, 809/10 (89) < Äksi khk, Saadjärve v – P. Sepp < (?) Maret Koorits (76 a), 1894

TERE, TERE, UUED LANGUD,
tere, uued langu uksed,
siin on uksed õõnapused,
siin on piidad pihlikased,
siin on saarised sagarad,
siin on tuba toome kirja,
siin on rästas räti kirja,
siin on põrmand põllekirja,
siin on õued õunadelle,
siin on tänav tangudelle.

H I 3, 533/4 (16) < Äksi khk, Vedu v – Joosep Järveots, 1888

JOO, JOO, MAITSE, MAITSE,
maitse, maitse, maksa, maksa.
tau tasku, peksa punga,
otsi õllele hõbedad,
katsu kapale valgeesta.
Marjad tõin mäe orusta,
toomingad tõin tootsi maalt,
salatid tõin saksa maalt,
odrad kasvid omal maal,
umalad sain mõisa aiast.
Jooge, peiud, peekri seest,
kaasad, jooge karikast,
jooge tervist mõrsjale,
jooge tervist peiule,
jooge tervist paarirahval.

H II 50, 652 (5) < Äksi khk – Jaan Millert < vanaeit, 1894

SAIN MINA SULLE SAANUDEKSI,
sinu tuppa tulleneksi:
sul olid hiired äkkeeksi,
kassid kange vallastest,
rotid roomade vahella.
Peiu kuulis, vasta kostis:
mul ju künnab kümme paari,
hobu ühessa äästab,
seemendele seitse paari.

H II 50, 755 (32) < Äksi khk, Visusi v – Paul Sepp, 1894.

ENNÄE, MINI, MIS ON TOODUD,
poja naista mis on saadud!
Toodi kui tobik tubaje,
andis mulle halvad annid,
halvad annid, hallid sukad,
kure kustud säärepaelad.
Kas ma pistan pengi alla,
või lahen laua alla?
Sinna panen halvad annid,
halvad annid, hallid sukad,
kure kustud säärepaelad.

H II 50, 772 (59) < Äksi khk, Visusi v – P. Sepp, 1894

Read more... 0 comments

__P a l a m u s e__p u l m a l a u l u d__

________________________________________________________________________
Peigmehe ema pidanud see olema, kes pruudi pulmalistele vastu laulnud, aga peigmehe ema ei ole mõistnud laulda, võtnud enese asemel ühe võera naese laulma, pruudi ema saanud seda kuulda ja laulnud vastu:

Ei ole olnud onunaista,
ega leitud lellanaista,
ega teatud tädisida,
võetud võeras võhmima,
küla naene kõhmima.
Võhmi, võhmi, nüüd võeras naene,
kõhmi, kõhmi, nüüd külanaene.!

H II 27, 541/2 (10) < Palamuse khk, Luua v – Emilie Uus, 1889

Kui pulmalised pruudi käest ande ei saa, siis laulavad:

PERETÜTAR LAISKA NEIDU,
kui ta kuuleb koodi healta,
siis ta lakka ja ladusse,
alla kollete kobisse.
Kui ta kuuleb pilli healta,
siis tuleb tantsides tarele.
põrutelles põrmandule.

Pruudi poolt pulmalised vastavad:

OLEKS TEADNUD, VÕINUD TEADA,
et oli palju paljakida,
palju palja perseida.
siis oleks kolknud kolgi takud,
kobistanud ropsi takud.
äial särki, ämmal särki,
koti köiteid küdile,
koti narmaid nadule.

H II 27, 564/5 (2) < Palamuse khk, Kaarepere v – M. Saar, 1888

VAATKE MEIE NEIU PEALE
alta laua pealta laua
laua laaside vahelta
kül on ehtind erne õisi
veel enam ehtind meie neiu
kül oli uhke ua õisi
veel uhkem ehtind meie neiu
kül oli valge vahtu meres
veel enam valge meie neidu
kül oli kõrge kõrga meres
veel aga kõrgem meie neidu
meie neid oli piimal pestud
oli võila virutadud
noorel koorel koku pantud
meie peig tõi selle rätti
mis pole rätti rääma linnast
meie peig tõi selle põlle
mis pole põlle põltsamaalta
tantsi tasa neiukene
meie peig tõi neljad kingad
puised olla pulma kingad
luised olla lusti kingad
kivised olla kiriku kingad
laasist olla laada kingad

OOTSIN SUURTA TOODAVAD,
vägevad veeretavad -
toodi konna koopa alta,
toodi siidi sammelde seast,
toodi mütta matta alta.
Kas se siga sõkkub leivad,
kas se põrsas põimab põllud,
äbarik maada äestab,
kas se lammas laamib väljad?
Ootake ja kannatage,
kül se siga sõkkub leiva,
kül se põrsas põimab põllud,
äbarik maad äestab,
kül se lammas laamib väljad!

Uhke enda üle

MUUD SUURED SUGUDE PEALE
uhked onude peale,
kõrgid kahe õe peale.
Kelle peale sulg olen suuri,
sulg olen suuri, lang olen laia?
Ma uhke enese peale,
viks olen viie sõrme peale,
kõrk olen kahe käe peale.

NEIUKENE NOORUKENE,
tule aga tupa tantsimaie!
Ei ma tule teie tuppa,
teie läved liivased,
teil on lätted läve alla,
hallikad ahju eessa.
Meie aga neid on nõnda ehtind,
kuub tal seljas kulla toime,
kuue hõlmad kullased,
kasukas tal karra kirja,
meie tuba toosi kirja,
seinad siidila sidudud,
tua lagi klaasil löötud.
Neiukene noorukene,
kui lähed tupa tantsimaie,
tantsimaie, valtsimaie,
ära sina vaata tule peale,
tuli teeb silmad tuliseks,
ära sina vaata vee peale,
vesi teeb silmad vesiseks,
vaata üles parte peale,
taha poole parte peale,
õnn sul jookseb õrsa kaudu,
parem õnn sul parsa kaudu.

H II 27, 689-691 (2-5) < Palamuse khk – J. Varik, 1889

KUI ON MEESI MEELELINE,
abikaasa armuline,
siis teen särgid selga mööda,
püksi reied põtka mööda,
sukkad teen mina sääri mööda,
kindaid käsida mööda.
Kui pole meesi meeleline,
abikaas ei armuline,
siis teen särgid soola kottid,
püksid teen kui püüdli kottid,
kaltsud teen kui kaera kottid,
sukkad teen kui suuksed jalga.

H II 29, 155 (2) < Palamuse khk, Kudina v – Sophie Bergmann, 1890

OLE SA NOBE NURME PEAL,
vile võõra välja peal,
ole hommiku usina,
enne päeva õue peala;
enne kui ämma äratab,
käi läbi karja laudad,
kalla vesi katlasse,
pühi tuba tungimata,
siis mine, äia ärata.
Kui sa kuuled ämmast kurja,
pane põlle paela alla,
ära tüdi mehe tülist;
võta õiget õpetust:
pane hooled õrre peale,
mured musta parre peale.

***

Peiukene, poisikene,
hoia mu õde ilusti,
õrna õita hellasti.
Kui tunned viha tulema,
jookse uksest õuedeni,
väravasta väljadeni,
toa taha talli juure,
löö sina hoosta, hoia naista.

NÜÜD JÄÄVAD NÕMMED NUTTEMAIE,
heinamaad helisemaie,
väljad vaikselt vaatamaie,
kuusik kurbtust kustutama,
kaasik kabu kahjatsema,
lepik lasta leinamaie;
nüüd jäävad nurgad nuttema,
pingid pilli puhuma,
istmed igatsema.
Tuba on tühi tutvista,
ait ju harva riietesta,
laut ju leske lehmadesta.
Neiokene, noorikukene,
kui tuled isa ukse ette,
oma ema akna alla,
oma taadi taluje,
ei sind tunne tubane rahvas,
ei tunne ahi ammu nähtud,
ei sust laula lauda uksed,
kõnelegi kaevu koogud.

ISAKENE, EMAKENE,
memmekene, hauduja,
kes mind hellal imetasid,
üles tõstsid, hüpatasid,
hellas hõlmas õõtsutasid!
Jumalaga, vennad väiksed,
sõtsed sõrme suurukesed,
ära pean mina minema,
linnukene lendama,
tedrekene teise paiku,
teise sängi seadijaksi,
teie armust eemaelle.
Siiski ei unusta isada,
siiski ei unusta emada,
unusta ei vellekesi,
unustagi õekesi,
kaugela isa kodusta,
kaugela ema kojasta.

OH TEIE HILISED LINNUD,
mis teie siia otsite?
Juba see neidu siita läinud,
noorik on viimaks Virus nähtud,
Harjus sõlge haljastanud,
Pärnus pead sugenud,
Tallinnas ära tanutud,
Viljandis veel viimaks nähtud.

Või:

Ole vait, ära valeta!
peiu särk tal pesemata,
teine kinnas tegemata,
teinegi sõge sõrmeta.

H IV 8, 697-700 (1-5) < Palamuse khk – Hans Karu < Mari Karja (87 a), 1898

Tagged in: palamuse_pumad_ Read more... 0 comments