Kodavere/Torma

 
 
 
 
 
________________________________________________________________________

__V i i s i d__

________________________________________________

KODVERE  VIISID

Kodavere viise võib kasutada ka Torma pulmalaulude juures. Tormast pulmaviiside üleskirjutusi ei ole.

1.

kod_33

EÜS II 299 (123) < Kodavere khk, Jõe v, Nava k, Miidise t – A. Liiv ja J. Raja < Sohvi Tamming (79 a, sündinud Mäkatsi mõisas), 1905.

2.

kod_34

EÜS II 278 (16) < Kodavere khk, Kavastu v, Tähema k – A. Liiv ja J. Raja < Ann Kõiv (73 a), 1905.

3.

kod_35

EÜS II 275 (4) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja < Kadri Katsan (67 a), 1905.

4.

kod_36

EÜS II 279 (21) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja < Kadri Katsan (67 a.), 1905.

5.

kod_pulm_1r

EÜS II, 303 (3) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k < Kavastu v, Tähemaa k – A. Liiv ja J. Raja < Liisa Kast (53 a), 1905.

6.

kod_pulm_1rr

EÜS II 287 (63) < Kodavere khk, Alatskivi v, Pusi k – A. Liiv ja J. Raja < Miina Till (68 a), 1905.

7.

kod_pulm_1rrr

EÜS II 279 (22) <Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja < Mari Poks  (66 a), 1905.

8.

kod_pulm_1rrrr

EÜS II 277 (12) < Kodavere khk – A. Liiv ja J. Raja < Leena Nirk, 1905

Read more... 0 comments

__K o d a v e r e__p u l m a l a u l u d__

_______________________________________________________________

KÄÄSIN MA SADANDED SUAJAD,
tuhanded ma poosi pulmad,
esi näe seda imeta,
mis one siina suajadenna,
pandas kaastad kaalajasse,
vüöd pitkad pistajasse,
hõbetud õlid õtsa lõngad,
viäred vaskejed vedetud,
kullatsed kudeje lõngad.

NÄIUKENE NUORUKENE,
mis sa itked estidenna,
põed põlle pannedenna,
singud sinna suadenagi,
meil one suured suola pütid,
laijad leiva labidad,
et süö sõlge suola piäle,
leste laija leeva piäle,
kaalatsid kalade piäle,
küdi istub külla piäle,
nadu salve serva piäle,
ei sa käi käsi kivile,
ega viere veskiille.
Kimmel käib käsi kivile,
halli veäreb veskiille,
uksen one uherdi aagud,
sala aagud samba alla,
kost jo vahib ämma valju,
kost katsub käli kavala,
kas ma kastan kangeesta,
sõtkun leeva sitkeessa.
Pere leib one piperane,
talu leib one tatterane,
keskeelt kaara segane,
õtsast õdra järgemane.

NÄIUKENE NUORUKENE,
ära tõõse tõllastagi,
suada jalga suanistagi,
kui tuleb vasta peiu isa,
peiu isa, peiu ema,
peiu virved ellad veljed,
peiu sõõriked sõsarad,
siis sa tõõse tõllastagi,
suada jalga suanistagi,
suada suapad suluje,
kulla kannused kuluje.
Siis suab suani sõitemaie,
rie tallad tantsimaie,
velje vägi viäremaie.
Tie one pitka ja pimeda,
taevas laia ja lageda,
meri musta ja sügava,
õhjad puutsid õõnapuuje,
päitsed pärna põõsaaie,
valjad sini saluje.

H II 4, 532/3 (2), 554/6 (20), 558/60 (25, 26) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms < Kadri Kriit, 1887

TOOGA NÄÄDU ME NÄEME,
tooga kuasa, me kaeme,
kas sie maksab meie vaeva,
ja ka meie mieste vaeva,
hulga mua hobuste vaeva,
kas sie kassi kastab kakku,
kas sie nirki niida heina,
kas sie rotti ruabib väljal,
kas one sirbile sibeda,
heena kaaril kaunikene,
kõhtu juokseb müöda kõrta,
magu juokseb müöda muada,
perse juokseb müöda pienart?
Ei sie rotti ruabi väljal,
ei sie nirki niida heina,
ei sie kassi kasta kakku,
ei õle sirbile sibeda,
riha varsile valusa,
heina kaaril kaunikene.

***
VÄRVIKENE VÄÄGUKENE,
õdek mis madulukene,
kost sa tuusid meele tulla,
õsasid üle õrasse,
üle pitka piäru metsa,
üle laia laada metsa,
või võtid sudelt südame,
karult kiele kangeella.
Tie õli pitka tullanagi,
tie pitka, savi sageda,
kos õli oitu, seäl orgu,
kos kinku, seäl kivine.
Näiukene nuorukene,
võta lipussa linniku,
vota pakussa palangu,
miska pühid velje hiiru.
vahus valge peä hobese.

Lähvad pruudiga minema.

ETSA VIÄGA, KUDE VIÄTA,
etsa suaga, kude suata,
viäga sie vihane näädu,
tõmmake tõra kurika,
viäga suurta suarta müöda,
lagedata luanta müöda,
kos ep kuule kuke heälta,
ei kallist kana kõneda.
Peiu kukke, petis kukke,
mu kuasa kavala kukke,
vahest kukke laalab vara,
vahest valgee edena.
Näiukene nuorukene,
tõõsed üles hommikuna,
sõtku rada ranna puole,
tõene tie tiigi puole,
viska uksile õluta,
sagarille suada vetta,
et ei ulvu uvved uksed,
sagar suarine ei tõrise,
lahe magab äiakene,
lahe magab ämmakene.

***
Võtsin naese nuorukese,
tina rinda tillukese,
essi tõhi koduje viia,
pistsin põllu pienaraie,
vaetin vau vahele

***
Võtsin naese nuorukese,
tina rinda tillukese,
viisin ella heena muale,
kandsin ella kaera peäle,
hakkas puusesta põdema,
nihasissa nikassama,
laba-luussa luokamaie.

***
Ära võta seda naessa,
mis one üksiku emala,
sie one tütar elli hoitud,
elli hoitud, piimal pietud,
sie one võil võõrutatud,
kana munal kasvatetud.
Võta vallast vaene lapsi,
keskeelt kehva me’ tütar,
sie one õpatud tüöle.

HÄSTI, HÄSTI, TARVIS, TARVIS,
hästi, hästi, talu tüdruk,
kessi käis kenassa kaadu,
üle õvve õigeessa,
üle välja valgeessa,
üle silla sirgeessa?
Seal su nägid nälja kõrgid,
panid paljakud tähele,
viidi näljaku kõhale,
kos süödi sõled suola peäle,
lehed laiad leeva peäle,
kaelatsed kalade peäle.
Hästi, hästi, tarvis, tarvis,
käis ta peenil pala puolil,
ei see õlnud õma testud,
see õli külal kuaritetud,
valla vokid vieretanud,
seda teenud teramattid,
seda suanud salve täied,
külimitud keeritanud.
Suagu vaene sinna suama,
kus pea puudub sea lihale,
jalad kuivile kalule,
kos ep vii sõlge soola peäle,
leste laia leeva peäle,
kaelatsid kalade peäle.

H II 4, 591/4 (71) ja 601/2 (80) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms < Krõõt Anask, 1887

PEEGELINE POOSIKENE,
tunned veeda, tunned oita,
ära lahe laste laasta,
laste laasta, naeste naerta,
kõdapuoliste kõnelda,
seesa seenost edosa,
õle varjusa vahela.
Tuled siis jõuluna emale,
tuled neärin neäladella,
tuoli sulle tuodanessa,
padjad alla pandanessa,
hobu hirnub heinussida,
kaerad ette kannetasse,
küsid tuari juodanessa,
õlut sulle õtsitasse.
Kuid hoia õde ilusast,
helmi kaela heldeesta,
kudrus kaela kuulusasta.
Tuled jõuluna emale,
küsid tuoli istunessa,
kannud alla kannetasse,
küsid õlgina magada,
kivid alla kannetasse,
küsid tuari juodanessa,
veta sulle vuoritasse,
tunni seesad tundemata,
pääva hobu päästemata,
süödad saiad suanista,
piima leivad põllessagi.

LANGUKESED LINNUKESED,
vahi vahtesed omased,
miks te tiele viibisite?
Tie õli pika teele tulla,
mua õli laia teele laske,
kos õli oitu, seal oli orgu,
kos õli kinku, seal kivine,
kos õli suari, seäl savine.
Selle tiele viibisime,
ohjad puodi õõnapuie,
valjad sini saluje,
looga küüned kunnapuie.
Kutsin kuuda, palvin pääva,
kuu es teene kutsudenna,
päiv es painu palvedenna.
Siis tuli ise ella velje,
kargas ise kannusjalga,
peästis õhjad õõnapuusta,
looga küüned künnapuusta,
siis sai sõitma suajakene,
siis sai vehkma veljekene.

H II 4, 627-629 (104, 105) < Kodavere khk, Alatskivi v – M. Koik ja J. Härms < Mai Lätt (70 a), 1887

VÄRVIKENE VÄÄGOKENE,
õdemiis madalukene,
või õlid kuninga poega,
või sa Riia ruadi lapsi,
et su ammu oodatie,
kõige päeva vahitije.

***
Langukesed linnukesed,
ära võttelge vihasta,
ega pannelge pahasta.
Tie õli pitka tullenagi,
väli õli laia, laas õli laia,
kuus õli kurjeda jõgeda,
seitse sada sillulista,
õhjad puutsed õunapuusse,
päitsed pärna põõsaie.
Kutsin kuuda, palvin päeva,
kuu es tule kutsudenna,
päev es painu palvedenna.
Kutsin oma ella velje,
karas õma kannusjalga,
peästis õhjad õõnapuusta,
päitsed pärna põõsasta.

NÄIUKENE NUORUKENE,
õnis õhtuke õjusse,
videviku veärenesse,
võta ennast ehitella,
vaene ennast valmistelle.
Jo kippub küdi hobune,
äia sälu seätenesse,
vävi täkku veänab peäda.
Nüüd one vaja tiele minna,
tiele minna, kodu jõuda.

Värvikene väägokene,
õdemiis madalukene,
kui annid aega kasvadenna,
anna aega estidenna,
ta õtsib ilmasta isada,
õtsib vallasta vanada,
kabelista kandijada.
Näiukene nuorukene,
jätta käägid muide kääda,
sead süödelda sõsarde,
obud juodada veljilda,
vesi via velje naestel.

Vallast vaene

VELI ELLA VELJEKENE,
ära võtta seda naista,
mis o üksiku emala,
mis o ainus aadujale,
sie o tütar elli oetud,
elli oetud, piimi pietud,
sia lihal lepitatud.
Võtta vallast vaene naene,
keskeelt kehva me’ tütar,
se one õpatud tüole,
arjutetu aspelie.
Veli ella velljekene,
ära vahi valgeida,
ära sihi sirgeida,
ilus näidu pealta näha,
kaanis kaageelt kaeda,
kül one siden sippelgida,
alla maksa mardikida,
kopsun kurjeda sõnada.

H II 4, 664-666 (31-33) < Kodavere khk, Tõruvere k – M. Koik ja J. Härms < naine, 1887

SÜÖGEM, LANGUD, JUOGEM, LANGUD,
ärgem langud põue pistke,
ma olen huolas õtsimaie,
kaval läbi katsumaie,
õtsin uve kuve põued,
kabistan kasuka põued,
rüüstan ära riide põued,
kelmimade kinga eäred,
suuremate sukka seäred,
vana naeste sukka kottid,
nuorte põlle paela tuttid.
Kõik ma pööran pahempidi,
tõmban ümber toese pidi.

H II 4, 681 (50) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – M. Koik ja J. Härms < Kadri Allik, 1887

Hoiatus pika naise eest

PEIUKENE POOSIKENE,
ära võta pitka naesta,
pitk läb pingile magama,
heidab seäred seena peäle,
laba jalad lava peäle.
Võta aga lühike naene,
lühikene lüpsab lehma,
käsi nukkes uodab karja,
üle mäe üle mägede,
ule suo ule soride,
ule pikka pihlik metsa,
läbi suure lava metsa,
labi lõhmusse võsada.

H II 4, 682 (51) < Kodavere khk, Rannamõisa v, Raatvere k – M. Koik ja J. Härms < Jüri Lõhmus, 1887

Kingituste jagamise ajal laulsivad pruudipoolsed:

LANGUGESED LINNOKESED,
ärä piskä pingi alla,
ärä laska laada alla,
et one vüüd vedeläd,
kaala vüüd one kasinad,
õla vüüd one õhukesed.
Ärä te küdid küsigä,
ärä te nadud nuriska,
äijä ämmä aagutaga.
Meie näio vaene lapsi,
vaene lapsi ualeline.
Kost tä vaene tiänis vaka,
armuta aluspalanga,
lina ei lille tä mäela,
tall ei tansi aadikuna,
kohi õenas kopelina,
lühi one linade põldu,
kasin lauta lambista.

Enne pruudi kodust ära sõitu laulsivad peiupoolsed:

NÄIOKENE NUARUKENE,
võta ennäss ehitätä,
vaene ennäss valmisseta,
sul lähäb aega estitenna,
estitenna itketenna,
itked isäni sängid,
itked emäni sängid,
viäretäd velide sängid.
Jätäd isä itkemaie,
jätäd emä itkemaie,
veljed perrä viäretämä,
nutma nuared sõsared.
Jo kipob küdi obene,
vävi täkko viänäb piädä,
äiä sälgo siädenesse.

Enne pruudi kodust ära sõitu pruudipoolsed:

SÕSAR ELLA LINNOKENE,
kui õlid õman koduna,
õma isä õvve piäla,
viirid velje põrmandulla,
kohe tahid ,sinna tantsid,
kohe viisid, sinna viirid,
läksid aitaje mäele,
piä puutus sia lihale,
käed kuevile kalule,
liha lõegid, luu sa jätid,
kalad katkid, niined jätid.
Isä ütel iire süista,
emä kaevas kati süista.
Ise õlid iirekene,
kahe jalgne katikene.
Nüid suad tõri tõõsijalle,
marjake sa muele maele:
ehk et võta, ne vähäneb,
ehk et katsu, ne kahaneb,
katt tiib jäljed kannikulle,
kana tiib jahule jäljed,
siga rikob sõõla põhja,
lammas länniko laatab –
sino süistä süädetässe,
ani süistä arvatasse.
Tuli lukuta tubana,
kaevu kuaneta mäelä,
sia lauta võtemita,
sii one minide miälevalda,
sii one kälide käägi paika.

Peiu koju jõudes, pruudipoolsed:

LASS KÜSIME, LASS KUULAME,
kas one meie Maie muada,
meie Maie kerso muada,
Maie annete asetta.
Kui ei õle meie Maie muada,
Maie annete asetta,
ümber kiärotan obese,
kerso kinnitän regeje,
kodo viin ma Maiekese,
kodo Maie kersokese,
kodo Maie kerso muada,
Maie annete asetta.

Peiu poolsed:

KAE ÄMMÄ, KATSU ÄMMA,
kas one kurik kuvve alla,
kadiki (1) kaindla alla,
meskä lõhub ämmä lõvvad,
küdi külje luud põrutab.

(1) kaigas

Peiu poolsed lauda istudes:

LANGUKESED LINNOKESED,
ärä võtelga vihassa,
ärä pannelga pahassa,
sõna tuudi jo minole,
ammu avvu kannetije,
üeldi näio pilve pitkus,
pilve pitkus, luane laius.
Mo veli vihastelles,
tõõtas raido ratsu piädä,
ukata üvä obesta.
Vale vale veljekene,
kül ole velje viäriline,
alli kuvve arvuline,
mussa kuvve muaduline

NÄIOKENE NUARUKENE,
ärä kurda kudrutsida,
ärä karda kardatsida,
küdi lähäb külä vävista,
nadu viädässe mehele.
Siis pühi tuba ja luavi lassa,
kiärä kelderi esised,
vii ike pühkmed põllu piäle,
põld suab põhjani vägevä,
aitt suab arjani teridä,
siis sa lihid literije,
siis sa pähid pärelije,
ehid õbe elmedella.

H II 64, 341-346 (5-11) < Oudova mk < Kodavere khk – J. Sori, 1900

Nooriku õpetus

LANGUKESED LINNUKESED,
vahivassed õmadsed,
kui suab mari muele maele,
lindu muele liivakule,
tõru tõesele talule,
ärä siis küdid küssige,
ärä siis nadud nuriske,
kälid ka te õientage.
Ärä ämmä augutagu,
et ei anna a´ntida,
egä kingi kindaida.
Aga meie näda vaene lapsi,
ei pantud kangasta kuduma,
vüüd ei looma loogelista,
siäre paala silmilista,
ei tal kriiksnud kerso kuasi,
ei tal pauknud panevaga,
kül tal kriuksus kirveva´rsi,
kül paukus põõsas pajone,
lõksus põõsas lõhmussene.

H III 9, 349 (7) < Kodavere khk, Alatskivi v, (?) Haapsipää k – Joosep Kook (1888)

Neiu anumate puhtus
Riissa pesemine

PESE PUUSED PUSTA´ASSA,
vasselised valgeessa.
Üles tõõseb äikene,
üles tõõseb ämmakene,
tõene tõesele kõneleb:
„Kas o kuu, mes seal tõõseb,
vai jo paessab päävikene?”
Seal jo paissid pangevitsad,
irendid kibude korvad.

H III 9, 363/4 (8) < Kodavere khk, Pala v, Moku k – Villem Kirik, 1888.

Kui pruudiga pahased olid.

Pruudi naesed laulsid:

OTSE VEEGA, KU TE VEETÄ,
otse suaga, ku te suate,
veegä sii vihane neiu,
tõmmake tõra kurikas,
veega sii suude (soode) taha,
kos ei kuule kuke laalu,
egä kana kõõrutamist.

Pruudinaesed peiule:

MEIE NEIO NOOREKENE,
tii (tee) niidist piitsakene,
õlekõrrest varrekene,
mesgä peksäd meie neiod,
aristeled meie kuasad,
(h)irmuteled meie elläd!

Peiunaesed (1) laulsid vastu:

KUI ONE NOORI TEIE NEIO,
tooga älli Äksimualta,
tooga nõtke nõmmemualta,
panga älli, ällitägä,
panga nõtke, nõtketägä!

(1) peiunaesed = kuasiked.

EÜS II, 364/5 (87-89) < Kodavere khk, Alatskivi v, Pusi k – A. Liiv ja J. Raja < Miina Till (sünd. Prinkvelt, 68 a), 1905.

Peigmehele pruudi järele minnes

VELI ELLA VELLEKENE,
tee ruttu teele minna,
teele minna, maale saia!
Pange ratsud rangeesse,
pange mustad munderesse,
kõrvid karu nahkeesse,
saada saaja sõitemaie,
aule aelemaie.
Pruut uinub ooteenna,
väsib välja kävveenna,
kõrva kooleva kuulelenna,
silma väsive vaateenna.

***

SIIT OM LÄNNU SIRGU JÄLLE,
alta pajo partsi jälle,
siin om sirgu seisatennu,
siin om parti paigal jäänu.
Nüüd me kaeme, nüüd vaatame,
kus me kõrvi kõiguteme,
linalakka liiguteme.
Mede vellel viisi halli,
viisi halli, kuusi kõrbi,
üttessa üli ilusta.|

J. Suitti raamatust.

EÜS II 301/2 (1) < Kodavere khk, Kavastu v, Poksi k – A. Liiv ja J. Raja < Kadri Kriisa (78 a), 1905.

Lemmkibu laul

JUU, JUU, MAITSE, MAITSE,
kui sa maitsed siis sa maksad,
meki meie merevetta,
katsu meie kaevuvetta,
peksä punga, tapa tasku,
otsi ollele õbedat,
katsu kapa valgeeda!

EÜS II 383 (112) < Kodavere khk, Alatskivi v, Lahe k – A. Liiv ja J. Raja < Leena Töövahe (71 a), 1905.

Read more... 0 comments

__T o r m a__p u l m a l a u l u d__

_______________________________________________________

NEITSIKENE, NOOREKENE,
mis teed kaua kamberissa,
seisad seinade tagaje,
vahid arnade vahele?
Kas kood küüle kuubeje,
vai nopid nadule särkije,
ämma särki pikka pihta,
äia särki laia laadi?
Ju kipub küi hobune,
väi täkku väänab kaela.
Keri sa lõngad keraje,
viibsi virgalt viibsikusse,
too siis lõngad peiu pihku;
meil on telled peiu tehtud,
kangas puud kalli tehtud,
piirad äia pindudesta
niied ämma nikitsetud.

***
Hakkan kangast käärimaie,
kutsin käli käärimaie,
käli aga vasta kärgataie;
kutsun nau niisimaie,
nadu aga vastu näpsataie;
palun ämma õpetama,
ämm aga hakkas haugutama:
„Mis tulid sina mehele,
minu noorele pojale!“
Hakan kangasta kuduma,
lõuendida lõksutama,
sõdisid, sidisid suksed,
pligises, plagises piirda,
nigisid, nõgisid niied,
surrdi surnukas käis,
kärkiis käävi surnukassa.

***
Kui need käud kukkusivad,
siis tuli kena kevade,
tõmmasin toimisid turule,
panin peened pleegi peale.
Ämm läks karja saatemaie,
küsisivad keila naised:
„Kelle peened pleegi pealla,
kelle toimised turu pealla?“
„Needap on minu minija,
ühe ainsa poja naese.“

TANSI, TANSI NEITSIKENE,
tansi, tansi, ma tunnistan,
kas sinu lina libiseb,
kas sinu tanu taganeb,
vai sinu põlle pagatelle.
Ehk on tited tiiva alla,
äbarikud õlma alla,
värdijad vöö vahella.
Neitsikene noorekene,
mis sina tühja kiitelesid,
üle liiga hoopelesid,
kül ma nägin seegi korda,
kui sa söödila magasid,
viie varga vahela,
kuue kelmi keskeella.
Seal sinu seelik sirvitie,
pala poolik pööratie.
Jälle nägin teise korra,
kui sina seisid seina ääres,
tuikusid turu nurga pealla,
vahtisid läve serva pealla,
ootsid soome soldatida,
rügemendi rüütelida.

H II 50, 500/2 (2) ja 506/7 (5) < Torma khk, Avinurme v – G. Sirel, 1894

OLGU VENDA, VIIGU VENDA,
seda naesta võtemasta!
Anti raha raipe eesta,
veeringid vesi lihasta;
pandud kui pada tulele,
lõõtsake lõukaella.
Pada nuttis nuustikida,
ahju alguda paluessa.

H II 27, 835 (2) < Torma khk, Tarakvere v – Hindrik Mann, 1890

KUSTES MEIE SIIA SAIME?
Kas on tuli meida toonud,
rahehoogu raputanud,
vihmahoogu riputanud,
tuulehoogu siia toonud?
Ei ole tuli meid siia toonud,
rahehoogu raputanud,
vihmahoogu riputanud. -
Isal olid isi hobused,
vellel olid veripunased.
Mis me näime tullessa?
Viis oli vetta meil vahela,
kuus oli kurjada jõgeda,
sada hullu hallikuda.
Mutta läks meil musta ruuna,
halli aia käänapulla,
kõrvi jõe jõõrakulla.
Meie ei jookse joogi tõttu,
ega ei sörgi söögi tõttu -
meie tulime oma otsimaie,
nõrgakesta nõudemaie.
Meil jäi kodu kolmi sööki:
ani jäi ahju audumaie,
pardikene panni peale,
lagle liha laua peale.
Meid oli pakut’, meid oli palut’,
meid oli kohvil siia kutsut’,
animunel haugutetud,
pardilihal siia palut’.
Meil on kodus kolmi sööki,
meil on kingid kellerina,
külle lapakud laena,
hiire kingid kellerinna,
roti latakad laena.

E 40499/500 (36) < Torma – E. J. Õunapuu, 1900.

EMAKENE MEMMEKENE,
seni ku tütterid kodussa,
rätikkaelad kamberissa,
seni on ilu toassa,
poiste pulma põrmandulla,
naeste nalja lõukaalla.
Kui viiakse tütterid kodusta,
rätikkaelad kamberista,
siis kaob ilu toasta.
Kõik jäävad nurgad nuttemaie,
istemed igatsemaie,
karjalaudad karjumaie.

Tõusin hommiku ülesse,
õde oli õuesta kadunud,
väravasta välja viidud.
Korra jooksin meeste poole,
teise korra naeste poole,
kolmanda väravi poole -
sealt mina leidsin sirgu jäljed,
paju ääres pardi jäljed,
seal oli sirku seisatanud,
seal oli parti pannud jalga,
sinna tedre jätnud teki,
kurge kuube kuivatanud,
vares jätnud halli vati.

E 40512 (49) < Torma – E. J. Õunapuu, 1900.

SENIP ON ISA ISANDA,
senip on ema emanda,
pojad pooled sakselased,
senis, kui tüterid kodusse,
põllelised põrmandalle,
tanu tahtijad toassa,
rätik-kaelad kamberisse,
senis on hilda istunessa,
poistel pulma põrmandalle,
naeste laulu laua peale.
Senis kui tüterid kodussa,
tanu tahtijad toassa,
rätik-kaelad kamberisse,
põllelised põrmandalle. -
Õue juosid õlle-sooned,
kaju ääre kalla-sooned,
väravisse viina-sooned.
viina sai veiste juua,
õlut sai hobuste juua,
kalla kõige karja juua.

Viidi tüterid kodusta,
tanu tahtijad toasta,
rätik-kaelad kamberista,
põllelised põrmandalta,
lõpsid õuest õlle-sooned,
väravista viina-sooned,
kajo äärest kalla-sooned
naeste laulu laua pealta.

Emakene, memmekene,
senip on sead siledad
tallede seljad tasased,
lammaste villad lahedad,
senis kui tüterid kodussa.

Viidi tüterid kodusta,
kõik jäid nurgad nuttemaie,
istemed igatsemaie,
asemed alatsemaie,
pingid pilli puhkumaie,
karjalaadad karjumaie.

Nurgad nutsid noorukesta,
pingid nutsid peenikesta,
istemed ilusikesta,
karjalaadad kaunikesta.

Laadas muosid mustad lehmad,
ammusid vanad vasikad,
pirisesid pisidtalled
oma heajada söötijada,
kallist kätte kandijada.

Emakene, memmekene!
ei olnud sul puudu puhtast särgist,
kahju valgest kaelarätist.
Viidi tüterid kodusta,
ju tuli puudu puhtast särgist,
kahju valgest kaelarätist.

H II 50, 476/8 (8) < Torma khk – E. J. Õunapuu, 1895.

Read more... 0 comments