Laiuse/Kursi

________________________________________________________________________

__V i i s i d__

________________________________________________________________________

Kursi ja Laiuse khk pulmaviisid

1.

krs_5

Laulnud Ellu Sõster (sünd Aidakats, 48 a) (EÜS VIII 281 (1) < Kursi khk – J. ja M. Kärt, 1911).

 

2.

krs_6

Viis: G. Soo (H II 50, 114/5 (e) < Kursi, Laiuse, 1880).

 

3.

krs_7

Viis:  G. Soo (H II 50, 114 (a) < Kursi, Laiuse, 1893).


4.

pulm_lai_2r

Viisi kirjutas üles C. Pillesson (EÜS VII 549 (120) < Laiuse khk, 1911).

 

Read more... 0 comments

__K u r s i/L a i u s e__t e k s t i d__

Read more... 0 comments

Koguja G. Soo poolt üles kirjutanud pulmatsüklid

PEIUKENE, POISIKENE,
kust sina teatsid meile tulla,
oskasid üle oraste,
määrasid üle mägede,
meie suureje suguje,
raharikka rahva sekka,
õnne penninga peresse?
Pere meil mängib penningilla,
talu meil mängib taalderilla,
lapsed laiulla rahulla.

NEITSIKENE, NOORUKENE,
mis sa tõrgud meile tulles,
siugud meile saadessagi;
ei meil kaugel kaevu tee,
kaugel vee kandemine?
Ma teen rennid reie alla,
kahed rennid karja aeda,
hoovi teen hooste rennid,
lee ette leeme rennid. -
Neitsikene noorukene,
mis sa tõrgud meile tulles,
et sul palju padjasida,
enam hõbe helmesida -
kardad pandiks pandavada,
leiva eesta viidavada? -
Neitsikene, noorukene,
meil on vilja endi süia
raha tarbe eest tasuda;
hiired upuvad ivije,
kassid kaera seemeeie,
rottid raha roosteeie.
Neitsikene, noorukene,
kui lähed õue hulkumaie,
viis on aita õuessagi:
üks see rudjub rukkissagi,
teine taarub tatterassa,
kolmas nikerdab nisussa,
neljas odrassa ohiseb,
viies kaerassa kahiseb.
Neitsikene, noorukene,
kui lähed aita hulkumaie,
pea puudub sia lihaje,
jalad jahu salvedesse,
põlved õlle poolikuie,
varbad viina vikkidesse.

VIIS OLI NOORTA NOORIKUDA,
tuba luudada küsikse,
ahju alguda anukse,
pada vetta palvedekse,
kibu nutab nuustikuda.
leemega neil lusikavarred,
pügalas on piima pütid,
leiva raasud raamatussa.
tuba oli põlvi põhku täis,
sääre luini sasi täis,
kedreluini kerpu täis.
kerbud kõndsid, kõrred suus,
täied läksid nurka, pakud jalas,
iga tunnis tõmbasivad,
tunni taga hammustasid.

PEIUKENE, POISIKENE,
mis sina minu tiutad?
kül mina sinu tiutan,
tiutan tina tiusta,
laidan laiasta nõusta,
kõhna kaela kukelasta.
Viiss sul villi varbaaksa,
kuus sul kärna kukelassa,
küll sa kiitled ja valetad,
et sul künnab kümme paari,
äästab hobu üheksa,
niidab viisi vikatida,
seitse sirpi leikadelles,
kaarutab reha kaheksa.
Kül sa kiitled ja valetad!
Sul on hiired ikkessa,
vana regi rinnussagi,
rotid roomade vahella,
kassid kangi vallastessa,
kärpsed sul äkke keerajaksa,
seased adra seadijaksa,
parmud puude raiujaksa,
vares sul vali välja vahti,
jänes su vilgas teo mees,
vanna kull so vaimu lapsi,
karu kärme kirjutaja,
sisalik sul silguaksi.
Ei mina sinule tule,
sinule sia tiule,
hobuse unenäule,
koera konna palgeelle:
sul on künar küllekonti,
vaks on silmade vaheta,
suu on seitsme sopiline,
kael on kahe kandine,
nina nelja nurgeline.

NEITSIKENE, NOORUKENE,
kirju pihta peenikene!
Kui tahad taluje tulla,
ennasta emaksi anda,
laste peale pealikuksi;
ära pea ennast uhkeeksi,
ära pia peilida pihussa,
kõnni kammi kaendelassa;
ära ole hõel orjadelle,
ära kare karjastelle;
ära tige teendritelle,
vali vaeste laste peale!
Kui tuleb ori kojuje,
otsi juttu orjadega;
kui tuleb kari kojuje,
katsu juttu karjastega,
tee juttu teendritega,
vahi vaeste laste peale,
alta lauda anna suuda,
pealta lauda pead silita,
võia kätte võine leiba
silita sialihaga!

TERE, TERE, UUED LANGUD,
tere, uued langu uksed,
vastatsed värvi väravad,
seeks on meie langu õnne,
seeks meie vävi värava,
õuest tõuseb õlle haisu,
väravasta viina haisu,
saia haisu akenesta.

Sellele  vastavad aga pruudi poolt naised kaasitades:

JUMALEME, SAAJAKENE,
tere teelta tullenessa,
arulta ajadessana!
Kes see teid teelt teretas?
Mari andis arulla kätta.
Kus te aega viitelite,
meie ammu ootasime,
lihad leemeje ligusid,
kalad keesid kattelasse.
Oli teil hobu väsinud,
või oli regi lagunud,
või olid sandid saajanaised
või oli pilges peiupoissi?

Nende sõnade peale kaasitavad peiu poolt naised tuppa minnes, kuhu mõni mees ka sekka kaasitab:

EI OLNUD HOBU VÄSINUD,
ei olnud regi lagunud,
ei olnd sandid sajanaised
ei ol’nd pilges peiupoissi:
uued lingud, langukesed,
teil on tuassa tuki suitsu,
ahju ees hagude suitsu,
lee ees on leile suitsu.
Minu ella velvidani,
sõida otse neiu õuue,
mõrsiame mõisa’aie,
tumapea tua edeje:
„Tere mul äia, tere mul ämma,
tere mul pruuti neitsikene,
kas sinu piha kannab linti,
kas sinu käed kandvad käiksi,
kas sinu sõrmed kandvad sõrmust,
jalad uusi ummiskingi?“

See peale vastavad kaasitades pruudi poolt naised:

PEIUKENE, POISIKENE,
pea tahab tanu ilusa,
kõht tahab mõski põllekesta,
selg tahab siidi lintisida,
jalad uusi ummiskingi!

Õues ukse ees oli pruudi isa õllekannuga võerid vastuvõtmas, kust seest ta teretades igaühele maitsta andis. Pruut on aga kaasa- või kõrvanaisega ning pruut tüdrukutega kambres peidus, kust teda peiupoisid üles otsivad ning välja=toovad. Otsimise aeg laulavad aga peiupoolt võerad:

ÄRGE TOOGE TOOPISIDA,
vedageme viinasida,
ei mahu mõdu minule,
ei teie saledad saiad,
ei teie vinavad viinad,
ei teie õlut punane,
ennegu saan neidu nähaksena,
neiu minu teadaksena,
kas on Pille või Pireta,
või on Malle või Mareta,
või on armas Annekene,
või on kallis Kaiekene,
või on helde Eltsekene,
tillu lillu Tiiukene.

Oli pruut nähtavale toodud ning peiuga teineteist teretanud, siis lauldi edasi:

NÜID SAAN SALAJA TEADA,
et oli armas Annekene;
tooge nüid neid toopisida,
vedageme viinasida,
nüid mahub mõdu minusse,
nüid teie saledad saiad.
nüid teie vinavad viinad,
nüid teie õlut punane.

SAA NEIDU, SAAKS MINEMA,
jo kipub küi hobune,
väi täkku väänab peada!
Neitsikene, noorukene,
mis teed kaua kamberissa,
piilud piima hoonessa?
Kas kuad küile särki,
nau käte narmaaida?
Keri need lõngad kerale,
viska lõngad viipsipulle;
meil on piirad peiu tehtud,
kangaspuud küi kogutud,
niied ämma nikertetud:
kua meilla olessana,
luo meilla tulleesana.
Neitsikene, noorukene,
kirjupihta peenikene,
ilus tukka tuvikene,
ära põlga äia maida,
ära põlga ämma maida,
sinu äi on häste rikas,
sinu ämm on häste rikas,
küil on kümme künni=ruuna,
naul on sada vasikad,
äial viisi härja paari.
Neitsikene, noorukene,
ole sirbile sileda,
haru varrele valusa;
sirpi lõikab, sa siduned,
vikat niidab, sa vilistad,
riha riisub, sa vaatad,
härjad kündvad sina aga magad.
Ei sinu viida heinamaale,
iluks sinu viidaks heinamaale,
lustiks sinu loole,
peale kaare katseeksi.
Neiukene, noorukene,
pühi häste äia õuue,
pühi häste ämma õuue,
küllakast küdide õnne,
nau õnne ommetegi,
siis sinu hüiakse hüvaksi,
hüva naise tüttereksi.

Pruudi poolt naesed laualavad kambrest vastu:

PEIUKENE, POISIKENE,
tunned võtta mu õdeda,
tunned võtta, tunne hoida,
tunne truiste elada.
Ära sina lase laste lüia,
laste lüia, naiste süia,
perepoia peale käia,
sulase sugu kõnelda,
tuisata tuli rusika,
rauda kämmelde rabada,
visa käte veeretella,
kõver käte koputella!
Seisa seinana eessa,
ole varjuna vahella,
seisa vasta kui see seina,
raiu vasta kui see rauda,
paugu vasta kui see palki,
pane vasta kui see paasi.
Peiukene, poisikene,
kui hoiad õe hüvasta,
kaitsed kasvu kallimasta,
kui sina tuled teisi meile,
sina järgida küsiksid -
pakku alla paisetaie,
tooli sul alla annetaie;
hobu sul hirnub heinasida -
kaerad ette kannetaie,
rokka toover toodaneie.

MINU ELLA EIDEKENE,
millal maksan eide vaeva,
eide vaeva, ella piima,
hea ema imetis=vaeva,
auduja une magusa?
Mitu ööd olid uneta,
mitu suitsu suurukseta,
mitu hommikut osata,
mitu päeva lõuneeta!
Ei lõppend tuli tuasta,
säde ei sängi sambaasta,
kilu ei keske põrmandalta,
hobu ei halli rakkeesta,
naene ei noori riideesta:
otsi lapse lausujata,
noore nutu võttijata.
Mina aga kiusta kiljatasin,
suota suuda maugutasin.
mis tema andis lausujalle?
Andis lamba lausujalle,
talle keele katsujalle,
kitse kirmi rikkujalle.
Minu ella eidekene,
millal maksan sinu vaeva,
kelle rüppes ma rübelesin,
kelle maksul ma magasin,
kelle kopsul ma kogusin,
alla rinna ringutasin,
sõin ella südame soonta,
puresin eide puusaluida,
minu ella eidekene,
millal maksan sinu vaeva!

NEITSIKENE, NOOREKENE,
kui tahad talule käia,
adra poisile asuda:
ära topi tukkumaie,
üksi nurka istumaie,
otsi kätte ombelisi,
katsu kangasta jaguda,
tee sina püksid peenet toime,
tee sina särki kolmi laidu;
siis sinu hüitaks hüvaksi,
hüva naise tüterekei,
kauni naise kannetuksi,
targa naise taimedeksi.
Hüva naine hüpitanud,
naine tark on tantsitanud,
veel parem mehele pannud.

NEITSIKESED, NOORUKESED,
kirjupihta peenikesed,
ilus tukka tuvikesed,
kui te käite teeda mööda,
teeda mööda, maada mööda,
pidage pihid pihussa,
käsihamerid käessa!
Kui tuleb poissi putumaie,
naesemees tuleb narrimaie,
kelm tuleb kinni võttemaie:
löö siis poisi pooli peale
kukuta kulmud mõlemad,
et ei kuule kuel pääval,
nää seitsemel nädalal,
oska kaheksamal aastal,
et ep või arstid aidata,
ega palberid paranda,
tohtrid teha terveeks!

VENNAKENE, VENIKENE,
kui lähed naesta võttemaie,
pürgekesta püüdemaie,
ära otsi uhkeeida,
ära vahi valgeeida!
võta vallast vaene laps,
otsast orja järgemine!
ilu ei panda padaje,
ega valgust vaagenasse;
töö aga pannakse padaje,
käte vaeva vaagenasse.
Võta naene mustakene!
Musta muljub tööda teha,
muljub muida õpetada,
teeb ise, teetab teisi,
käib ise, käritab muida,
veab vemmalta järele,
kannab kaigast kaendelasse.
Ilus istuksi toassa,
kena keerib kamberissa,
valge vahib varju peale,
vahib valge käte peale.

TERE NÜÜD, PERE ISAD,
tere nüüd, pere emad,
tere, se uusi peiupere!
Vaadake nüüd isa, vaadake nüüd ema,
see teile nüüd anti aida lukuks,
teile tugiks teile abiks!
Andke tal’ veel õpetusi,
ella elu viisisi!
Elage siis ilusaste,
tehke tööda targal viisil,
et ei sünni mürinad,
ega kambres kärinad,
reheal ei riiu healta.
Siis sind heaks hüütaneksi,
isa su kaunist kasvatanud,
ema su õiet õpetanud.

MINU ELLA VENNAKENE!
Eile läksid kui see poissi,
täna tulid kui see isa,
tõid naisukse tullessagi,
saiasööja saanissagi,
vardalööja varjussagi,
kaare aaja kõrvaasse.

NAISUKESED, KAASUKEAED,
lähme kambrit katsumaie,
lähme voodit vaatamaie,
kas on peigu teinud heina,
häste löönud härjapäida,
maha löönud marjavarta,
sinilillega seganud,
kullerkupuga kogunud,
angervaksaga asunud.
Ma panen palakukese,
annan halli vaibukese,
kingin kirju tekikese.

EI NÜÜD TEA TEISED NAISED,
kus ne käisid sajanaised,
ne käisid puna poessa,
siidi lintide siessa;
see neidu punessa käinud,
madaraid on maiastanud,
konna kaevust toonud kolled,
maltsa kalda alt madarad.
Kül on peigu teinud heina,
hästi on löönud härjapäida,
maha löönud marjavarta,
sinilillega seganud,
kullerkupuga kogunud,
angervaksaga asunud.
Ma panin palakukese,
annin halli vaibukese
kingsin kirju tekikese.

NAISOKESED, NALJAKAMAD!
Eile toodi neiukene,
täna tulin vaatamaie,
ehk on selle söömisella,
mis see eite koduna söötis,
ehk on selle joomisella,
mis see eite koduna jootis.
Seda teaneb seppa poega,
arvab harjo me’e sulane,
ehk tema kõnnib aida teeda,
õlle kinkerid käessa,
saia kakud kaendelassa,
ehk on sirko ammu söönud,
hani ammu einestanud!

Veidi aja pärast tuleb pruudi kirst järgmise laulu all, mida pruudi poolt naised kaasitavad, peigmehe õue:

PEIUKENE, POISIKENE,
las küsime, kannatame,
kas on meie marja maada,
meie marja kerstu maada,
aidas riiete aseta,
kõrendul on kuue maada,
ja kalli kasuka maada,
tedre kirju teki maada.
Kui ep ole meie marja maada,
meie marja kerstu maada -
pruudi vend punasikene,
saja sõitaja saleda,
ümber hüpita hobune,
takurpäri tansitele,
vii kulla oma koduje
ja marja oma majale,
hani oma hallikalle,
kana oma kaevu teele,
tedre oma teerajale;
seal on meie marja maani,
aedas riiete aseni,
kõrendul on kuue maani
ja kana kasuka maani,
tedre kirju teki maani.

SIIT ON LÄINUD SIRGU JÄLJED,
läbi paju pardi jäljed,
otse kui oravajäljed,
siin on sirgo seisatanud,
part on kingi paelutanud.
Tehke lahti laiad uksed,
et saaks neiu nähtavale.

Pruudi naised laulvad kambres:

EHI, EHI, NEIUKENE,
ehi eide põlve vastu:
tanu pähe, pärga maha,
pärga maha pärijale!
Juustukku tanu katte,
pääsupesa põlle varju.

Peiu naised laulvad väljast vasta:

EHI NEIU, RUTTA NEIU!
Ulk on ootjaid ukse taga,
palju silmi sihtimaies,
palju keeli kõlkimaies!
kese ehtel ajaviitlik,
se ka tööle tassukene.

Pruudi naesed vastavad see peale kambrest:

AEAVIITLIK, VINDELIKKU,
tossopadi parajasto:
see on päris teie peiu!
Meie neiu, lõokene,
lõõritelles enne koitu,
lõsitelles pärast pääva,
ei ta tukkund tunnikesta,
ega uinund unda nähes,
lauluräästas loogo võttes,
künnilindo leiko väljal.
Loogo võttis lõokene,
riisus rägastikust räästas,
et ei kõrta kõrval jäänud!

Peiu naised laulvad väljast:

PEIU ON MEESI ÜLE KÜLA,
üle valla varmas meesi,
kihelkonnas kuulus meesi
rikas meesi üle riigi!
Neio pettis peio silmad,
tegi silma terad ära:
ei oleks muidu teda võtnud,
kui oleks saanud saksalase,
linnast lindi linnukese,
alevist halja armukese!

Neio naised kambrest vastu:

TEIE PEIU, ILMA PETIS,
pettis meie noorukese,
mesi meelel, palve keelel,
avatelles armukese:
tuiskas tühja tuuleliku,
luiskas valet vandelikku;
maasika marjad magusad
tuuseldatud torbikus
petsid neiu meele ära.

Peiu naised laulvad kambre ukse ees vastates:

EI OLE PETJA PEIUKENE,
ei ole valeta vabanda:
peio süda, selge allik,
paistis läbi põhjaneni!
Neiu kombed kolletanud,
pandi kuldse kaane alla,
hõbe kuue õlma alla,
südi seeliku seina taha,
vöödilisse undrukusse,
et ei peaks tume tuunetama,
kalli koore katte alta.
Kaun oli kena kuldaane,
ivas ussike immitses!

Seepeale kostvad pruudi naised kambrist:

KENA KAUNA KIDUR IVA,
seep on teie peiu päris;
musta vähi urkanesse,
seep on teie peiu kuju;
meie neiu nägus nirki -
palged ehapunalised,
tuvi süda tuvi kombed,
vaga lapse varandus!

Peiu naised laulvad ukse taga edasi:

EHI, EHI, NEITSIKENE,
ehi neile ehteeile,
mis so ema enne ehtis;
pane neile paeludelle,
mis so ema enne pani,
pane päha leina pärga,
otsa ette hoole pärga,
pealaele laia linti!
pane valmis peiu ootab.

NEITSIKENE, NOORUKENE,
mullu so juus murenes,
tuna so pea sügeles,
ots sul ootab otsikuida,
kukkal kulda narmaaida,
pealagi laia linti.
Minu ella eidekene
anna harja pead sugeda,
anna kammi pead kasida!
Ma soen sinu sula juusta,
lahutelen kulda lakka!

Seal astub nüüd nooremehe ema, ehk mõni muu vanem naisterahvas tanu käes, ning lööb sellega mööda pruudi palet, üteldes:

UNUSTA UNI, MÄLETA MÄLO,
pea noormees meele,
pea tanu peas!

ning paneb tanu päha.

Tanu pähepanemise aeg laulvad pruuttüdrukud teiste tüdrukutega järgmist laulo:

NEIU PÕLVE, PÕLGTUD PÕLVE,
pärga maha paisatakse,
alvast ära paisatakse!
Külap ehk saad kahetsema
ella neiu endist põlve,
neiu põlve, piiga pidu,
kus sa kullerkuppukene,
armas angervaksakene,
nurme kanni noorukene,
muru pingila mureta,
eide eldusel õitsesid,
kus sul roomad rõõmu rakkes,
kerged kelku keeritajad,
kus sul adra ilu ikkes,
õlpu põldu kõndemaies.

On pruut nüüd tanuga ehitud täieste noorikuks linnitud, siis astuvad peiupoisid ja muud noored mehed noore paari juure, tõstvad neid kõige järgedega lauldes ülesse, kohu kõik pulmalised ligi laulavad:

TÕSTKEM PEIGU KÕRGEELLE, kaskee, kannee,
tõstkem neidu kõrgeelle, kaskee, kannee,
kõrgeelle keeritades, kaskee, kannee,
linad liugugu järgile, kaskee, kannee,
kanepid neil kannupoisiks, kaskee, kannee!

Mehed lasevad õlle kannud kähku käia ning üks meeste selts hüiab kooris

Hõissa pulmad, pulmad, pulmad, hõissaa, hõissaa!

Teine meeste selts joovad kannudest õlut ja hüiavad kooris vastu:

Hõissa pulmad, pulmad hõissaa!

Ja nüid laulvad kõik meeste selts ühes kooris õlle kannusid kõrgeelle tõstes

Hõissa pulmad, hõissa pulmad hõissaa, hõissaa, hõissaa,
joo, kurku, kanna, kaela, kaskee, kannee!
võta vastu vaski rinda, kaskee, kannee!
õlle vahust hõiskan õnne, kaskee, kannee!
hõiskan õnne, raksan rõõmu kaskee, kannee!

KELLE POOKA LÖÖNUD LOKKA,
vaski harja löönud välku?
See on peretütre pooka,
talutütre tarviessa,
vaski harjal valmistatud!
On see pook ta oma tehtud,
videvikul valmistatud?
Põle see pook ta oma tehtud;
pook on küla naiste tehtud
vabat naiste valmistatud.

Kui noort paari andide jagamise ajaks laua taha viidi, siis laulsid peiu poolt naised:

NEITSIKENE, NOORUKENE,
too meile käed käredad,
too meile jalad libedada,
too meile kaheksa kanga pakko,
sada paari saapassukke,
kümme paari kindaaida,
viisi paari vikkelsukke!
Peiul on palju pereta,
kaasal palju kattemista,
siis külub kiidus kõiuje,
auu tuleb sisse akenasta!

Kui andevakk sai laua peale toodud, siis laulsid nooriku poolt naised:

KÜL ON KIRSTU KISKUJAIDA,
ande vakka algejaida:
ei ole kitse kinkijaida,
halli talle andijaida
Mis sest kitsest kingitasse,
hallist tallest annetasse?
Tuleb külma, võtab kitse,
tuleb susi, tapab talle!
Seep on õde ometegi,
kes see kingib kirju härga,
annab halli täkkukese!
Pul lõi soe külje peale,
täkk lõi hundi seljaliste!

Kui andid jagati, siis laulsid andide saajad:

OLE TERVE NEITSIKENE,
ole terve tehtutassa,
vaene vaeva nähtutassa:
kõva vöö kootutassa,
kirja kinni löödutassa.
Ilusad sinised lõngad,
puhtaad punased lõngad,
vahe niidid valgeemad,
rataskirjad keskeelle.

Nende sõnade järel võttis nadu (peigmehe ode) edasi laulda:

OOTASIN VENDA KASVAMAIE,
venda naiste võttemaie,
suuri sukke toodamaie,
laia vööd lahutamaie.
Tuli aega, veeres pääva,
kasvis venda, jõudis venda,
kasvis venda, võttis naese!
Nüüd sain vöö vennaltana,
vöö venna naeseltana,
seitse sain ma suurta vööda,
kaheksa kala sabada,
viis sain viie lõngulista,,
kuus sain kassi käpalista!
Ole terve neitsikene,
ole terve andemasta!

Olid nooriku annid puudulised, siis saab peiu poolt pulmalistest palju andide laidulaulusid lauletud, nagu näituseks:

KÄISIN PULMASSA MÕNESSA,
käisin saajassa sa’assa,
tuhandessa toodavassa,
saadanessa saadavassa,
viies kümnes viidavassa,
ei saand neida andeeida,
mis saan selta neiduselta;
vöö sain viielõngalise,
kahe kassi käpalise.

Pärast seda, kui andide väljajagamine ja laulud olid lõpetud, sai tantsitud, mängusi mängitud j.n.e. Varsti peale õhtusöögi sõitsid pruudi võerad jälle omale poole. Õuest välja sõites laulsid pruudi poolt võerad kaasitades:

AITÜMAL NÜÜD PEREISADA,
aitümal nüüd pereemada!
Söömad nüüd söödud, joomad nüüd joodud,
olge terved meie täname!
Pisut on neida päivisida,
ara aga neida aegisida!
Aitumal selle hea õlle eest!
Kasinaste oled käinud kaole,
sagedaste mage salves,
liiga arva hallikusse:
nüüd on ka õlut ilusa,
maitseb liiate magusa!
Humalad on noppitud hoolega,
kõik on kauniste kuivatud.
Ole terve, pere isad!
Sa oled palju vaeva näinud,
sa tunned ka oma tülidest.
teil on nüüd noori naisokene.
Isa tale veel kingib kirju lehma,
annab tale kodunt kolme lammast.
Õekene, noorukene!
Vilu siis pere viisisse,
sünni aga pere seadusissa!
Nüüd aga lahku langukesed,
egaüks oma kojose!
Sa jää aga peresse päriseks,
kuule aga hästi isa käsku,
kuule aga hästi ema käsku,
ole aga mehe meele pärast,
siis sa oled aga äia ätse,
aia ätse, ämma ätse,
oma mehena mesina mari.

Sest laulust nääme, et noorik oma isa poolt, mis ka veel praegu Eesti rahva juures pruugiks on, kaasaandeid sai. Kaasaanded olivad rikkamal rohkem, vaesematel veidim, aga enamiste ikka üks ehk paar lehma, kaks ehk kolm lammast, mida pärast pulmi noore paari kätte toodi.

PEIOKENE, POISIKENE,
kuhu teie kaua viibisite?
Meie ammu ootasime,
kuke laulu kuulasime.
Kas teie hobu väsinud,
kas teie regi lagunud
või teil täkku tömpi jalga?

Selle peale kostab peigmehe poolt pulm:

ÜLES MINA ÜTLEN PEIU VIISID,
peiu viisid, kaasa kombed:
ei tema hobu väsinud,
ei tema regi lagunud,
ei tema täkku tömpi jalga,
ega tema ruuna rähmasilma.
Tetre lendas tee alusta,
parti hallika pajusta,
hirnus vennani hobuse,
kargut venna kaerasööja.
Senna viibis vennikene,
kübari kohendamaie,
kaasakesta kergitama,
noorikuta nõtkutama,
pärgi peale seademaie.

Eesti vanaaegse pulmatuas ümbervaadates kuuleme naiste seltsi oma nokastanud meeste kohta järgmist laulu laulvat:

Kuri mees

ON SEE MEESI, MIS MINULA,
on see kaasa, mis kannala!
Tuleb kõrtsista koioje,
kerkib kui kuri toasse:
tuba kõik tule valula,
koda kõik kurja kirjevelle!
Viskab sukad sõnnikulle,
kingad keske põrmandale!
Kui ei võta marja maasta,
ani ei ahjule lahuta:
tuppa siis toodi toomingane,
pingi alla pihlakane,
reie alla remmelgane.
Võttis siis anda pitki pihta,
pitki pihta, sõrvi selga,
lappi laba luida mööda.
Turi siis tundis toomingada,
selga vaene vahteraida,
piht aga peenida paiuda!

Ei pane aga mehed sest laulust suurt tähelegi, vaid laulvad õlle kannu kähku laskes käia oma joru edasi hõisates:

Joodiku laul

JOO KURKU, KANNA KAELA,
võta vastu, vaskirinda:
kül need jalad koju viivad,
sääred sängije seavad,
põlved põhkuje poevad,
labajalad voodeeie.
Hõiskan muude õlle peale,
karjun teiste kalja peale,
vingun teiste viina peale!
Ei ole kodu kedagi,
ei ole majas midagi:
pere sõi pädaka juuri,
lapsed männi ladvakeisi.
Mina hõiskan, miks ei hõiska!
Raha mul raksab rätikussa,
tibu tillerdab pihussa!

H II 50, 133/4 (6) < Kursi, Laiuse – G. Soo (1880).

Et aga torupilli mees jälle oma torupilli vile peale sõrmi säädab, ning oma pilli lugusid kõige ilusamad arvab olema, sääl pöörab ennast siis vanamehike teiste meeste seltsi poole ja laulab üksi edasi:

Õlu. Hoidke mind

SÖÖGE VENNAD, JOOGE VENNAD,
ta vennad, tasa elage,
seni kui kannussa õluta,
peekeris on peenikesta,
karra seessa kaunikesta!
Lõpeb kannusta õluta,
peekerista peenikene,
tina seesta tilgokene,
karra seesta kaunikene:
siis on vennad vehkimassa,
emalapsed lahkumassa,
nendap siis laulid meie vennad,
meie vennad, meie kaimud:
oi, oi, oi, oi hoidke minda,
pihu peala pidage minda,
käe peala kandke minda;
ma olen kuri kukkumaie
ma olen paha paukumaie.

H II 50, 75– 36 < Kursi, Laiuse – G. Soo, 1880

Tagged in: kursi_laiuse_pulmad_ Read more... 0 comments

__K u r s i __t e k s t i d__

Kui poiss pruudiga koju jõuab, ämma nendele vastu laulab:

ÄRGU TULGU MEILE TUMMA, kaisse, kanne,
ärgu saagu meile santi, kaisse, kanne,
ärgu rutaku rumala, kaisse, kanne,
ärgu tõtaku tõbine, kaisse, kanne!
Meile tulgu kõnnu-kõrgas, kaisse, kanne,
kõnnu kõrgas, rinnu-rikas, kaisse, kanne,
kes toob ratsula rahasi, kaisse, kanne,
vakaga vana taalarida, kaisse kanne,
sületäie sõlgesida, kaisse kanne.

Pruuti hakatakse ehtimaie ja pulmalised laulavad:

Kisu üles kiidukerstu, kaisse, kanne,
aa sina üles annivakka, kaisse, kanne,
mis sa kukkeni kudunud, kaisse, kanne,
ehavalgeni valanud, kaisse, kanne,
koiduaani koorutanud, kaisse, kanne.
Kas on pikad, kas on laiad, kaisse, kanne,
kas on otsani ilusad, kaisse, kanne,
kas on pikad pilgulised, kaisse, kanne,
linad laiad lõigulised, kaisse, kanne,
kas on neidu kirjasseppa, kaisse, kanne,
kirjasseppa, vöökuduja, kaisse, kanne,
kas mõistab kangast kududa, kaisse, kanne,
nellä niita nikutada, kaisse, kanne.

Vastus pruudi poolt:
 
Küll on pikad, küll on laiad, kaisse, kanne,
küll on otsani ilusad, kaisse, kanne,
küll on pikad pilgulised, kaisse, kanne,
linad laiad lõigulised, kaisse, kanne.
Küll on neidu kirjasseppa, kaisse, kanne,
kirjasseppa, vöökuduja, kaisse, kanne,
küll mõistab kangast kududa, kaisse, kanne,
nellä niita nikutada, kaisse, kanne –
kui teil telled peiud tehtud, kaisse, kanne,
küll meil niied neiu tehtud, kaisse, kanne.

Nüüd saavad anded ära jaotatud. Kõik ei saanud aga ilusaid andeid ja laulavad järgmiselt:

Anti mulle alvad annid, kaisse, kanne,
alvad annid, pahad paelad, kaisse, kanne,
viin sialaudale köidiksi, kaisse, kanne,
ahjuluuale abiksi, kaisse, kanne.
 
Mõni jäi koguni ilma andeta ja laulavad:

Ema oli eela laiska, kaisse, kanne,
tütar tõtanud järele, kaisse, kanne,
ema langenud lavale, kaisse, kanne,
tütar kõrva kõpsateles, kaisse, kanne,
ei viitsnud punela käia, kaisse, kanne,
madaril ei maiassaani, kaisse, kanne,
punad jooksid puuda mööda, kaisse, kanne,
madarad mööda magesida, kaisse, kanne.
 
Kui noorpaar majas elama hakanud, ei ole ämm nendega rahul ja laulab:

Tõuske üles, noored rahvad, kaisse, kanne,
ämm on ammu ahju kütnud kaisse, kanne,
suits on lännu suurest uksest, kaisse, kanne,
ving on lännu vindla august, kaisse, kanne,
aur on lännu akna august, kaisse, kanne.
Neiukene noorukene, kaisse, kanne,
kui tahad perenaene olla, kaisse, kanne,
siis piat pisut magamaie, kaisse, kanne,
aeda ukse läve peal, kaisse, kanne,
pane pia läve piale, kaisse, kanne,
kui kuulet kukke uikavat, kaisse, kanne,
kana lõkku karjumaie, kaisse, kanne,
üppa üles üüdemata, kaisse, kanne,
karga üles karjumata, kaisse, kanne,
mine lipates läbi õue, kaisse, kanne,
karates karjaaeda, kaisse, kanne.
Vaata mis siis sialt leiad, kaisse, kanne, -
seitse sia põrsast, kaisse, kanne,
pane põrsad põlle sisse, kaisse, kanne,
vii siis oma äial näha, kaisse, kanne,
äial näha, ämmal naha, kaisse, kanne,
oma noorel mehel näha, kaisse, kanne.
Siis sa maksad äia meelest, kaisse, kanne,
äia meelest, ämma meelest, kaisse, kanne,
oma noore mehe meelest, kaisse, kanne.

EÜS VIII 207/13 (1) < Kursi khk, Puurmani v, vstmj < Põltsamaa khk, Lustivere v, Tõrve k – J. ja M. Kärt < Ellu Sõster (48 a), 1911.

KUI VIIDI TÜTAR KODUSTA,
viidi serpi siilu pealta,
vikat aida viilu pealta.
Lehma ammub lüpsijada,
talled tarka tallitajad.

EÜS VIII 243 (38) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt < Mai Paiu (83 a), 1911.

HELLAKENE VELLEKENE,
kui sina oskad naista võtta,
oska teda hoideleda -
ära sina anna orja hoida,
orja hoida, pärja püida,
sulasele suigutada!
Astu aiaksa vahele,
seisa seinaksa keskele!

H II 33, 589 (9) < Samaara < Kursi khk, Sadu k – Johanna Kuusik, 1889.

Pruudi lahkumise laul

ÄRRA PEAN MINA MINEMA,
ärra pean kallis kaduma,
ärra heasta rahvasta,
paremaista paikatesta.
Tulgu paigale paremada,
asemele ausamada,
koha pääle kuulsamada.
Tehku nõnna, kui ma tegin,
olgu nõnna, kui ma ollin,
käigu nõnna, kui ma käisin.

Peidmes kiidab enda ja trööstib pruuti

MIS SUL VIGA MEILE TULLA:
koda on mul kopikasta,
tua ma tegin taderista (1),
seinad siidinarmastesta,
lae ma liitsin laasitesta,
põrand paksu paasitesta.

Pruut vastu:

Oh sa petis peiukene,
kavalik sa kaasakene:
teil on tubba teibastest,
ja koda koera kaegastest.

1 talridesta

Peidmehe alva nooriku pilkav kiitus

VÕERAS ÜTLES: VÕTA NAENE,
oma ütles: olle ilma!

Kui saan kurja – kus võin panna,
ei olle ärjas ärra tappa,
egga lehmaks lüpsemine,
egga hobuses vahetamine.

Ellakene, vennakene,
ärra sina võtta mõisast naesta,
mõisas on mõne sugusta:
alta akende illusad,
pealta peeli peenikesed.
To naene talu toasta,
talu telgede tagasta:
se mõistab kangast kududa,
kahte talba tandsetada,
nell´a niita nikutada,
viita varba veeretada,
se kujub küile kued,
se napsib naule särgid,
kätterättikud kallile,
põlled pulmarahvaele.

H III 8, 63/6 (4, 5) < Kursi khk – H. Paap, 1889.

NÜÜD ON SÖÖDUD SÖÖGIKORRAD,
nüüd on joodud joogikorrad.
Ei ma enne siit ei lähe,
enne kui tua lautan,
selga võttan seinapalgid,
turja pääle tua palgid,
kaila pääle kambri palgid,
venitest vean järele.

H III 8, 121/2 (17) < Kursi khk, Laeva v – Meh. Kool, 1889.

Tulles

SÕIDUPOISS MU LELLEVELLE,
kannupoiss mul kaunikene,
pane mu hobu edeje,
sääda ratsu rakkeeije,
pane paadid pantelaije,
mustad muidu muntelaije.
Minu meel on teele minna,
teele minna, maale saada,
teed käija, külalt küsida,
osata otse väravad.

Tere, tuba, enne nähtud,
tere, tamised väravad,
tere, lee enne leitud,
tere, ahi enne köötud,
tere, tere, uued langud!

Kas on luba või on tuba,
kas luba tulla tubaje,
alla räästasda ajada,
kas on roogu räästaassa?

Küll on luba, küll on tuba,
küll luba tulla tubaje,
alla räästaste ajada.

Ehk on allik ukse alla,
läte leelõuka alla?
Ei olle allik ukse alla,
läte leelõuka alla.

Kõik on pestud peiu pingid,
isamehe iste ehitud,
küll on kõrrentid tuassa,
kus ju veli viskab vilti,
kus sõsar sõba lahutab.

***
EI OLE NEITU KODUSSA,
eila läks neitu kodusta,
tunaeile läks tuasta.

Kus veel viimi neitu nähti?
Virus viimi neitu nähti,
Peipsis ta pead pesenud.
Kodust läks kuu valula,
puna kulla koidinkule.

Olle vait valetamasta!
Neitu kuulab kammerissa,
seisab seinate tagassa.

Tulle sugu tuntemaije,
võsu vastu võttemaije
tule löö külie kätta,
napsi sõrmida naule!

H III 8, 139/41 (4) < Kursi khk – J. Sturm, 1890.

Read more... 0 comments