Tõbine naine
Jõhvi
VÕTIN MINA MULLU NAISE NOORE,
tunamullu teise poole,
väin (vein) ma ella einamaale,
panin kulla kaare peale.
Niitis kaare, niitis kaksi,
akkas kolmat niitamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie –
akkas põlvista põdema,
labaluista langemaie,
ja siis niusist niksumaie.
Läksin linna arsti juure,
taha Narva targa juure,
mis sie arsti arbutelleb
mis sie tarka targutelleb.
„Võtin mina mullu naise noore,
tunamullu teise poole,
väin ma ella einamaale,
panin kulla kaare peale.
Niitis kaare, niitis kaksi,
akkas kolmat niitamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie,
akkas põlvista põdema,
labaluista langemaie
ja siis niusist niksumaie.”
Arsti mõistis, kohe kostis:
„Mine kodu, miesi noori,
vii õdrad õtsite jõgeje,
kaerad kaksi allikaie,
siis saab naine terveesta,
terveesta, tuoreesta,
priskeesta, punasesta!
Kahed jalad sull jalutsis,
kahed sääred pealle sängi,
kaksi pead on pealutsissa.”
Tekst: H II 1, 241/2 (353) < Jõhvi khk, Käva k – M. Ostrow, O. Kallas < Kristjan Villmann (Mari mees), 60 a. (1888); viis: EÜS VI 902 (125) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a (1909).