Mõõk merest
Lüganuse
OH PEETER, PÜHA SULANE,
Paavel, Luoja palgaline,
mene, tuo tuo suga merestä,
mere aga laaga laaneesta!
Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel.
Läksin ise illokene,
müöda tiedä tillukene,
müödä maad madalukene,
läksin süllani sügävä,
kanlani kala kuduja.
Mis minu põlvi puutuneksi,
elisteli elmijeni,
rabas randa rindajeni?
Mõõka puutus põlvejeni,
elisteli elmijeni,
rabas rauda rindajeni.
Võtan mõõka süülijeni,
vien mõõka mõisaaije
isändä tua edeje,
kuninga kõa lävele.
Mõisa rahvas mõttelevad,
kõik nie saksa katselevad,
härrad risti eitelevad,
prouad põlvili paluvad:
“Kust sie mõõka siia saanud?”
Mina kuulin, kostin vastu:
“Sie mõõka merestä tuodu,
mere liivasta lihitud,
mere viesta vieretettu,
mere kaldast kaivatettu.”
Tekst: Veske kad. 63 (33) < Lüganuse khk, Püssi v, Kestla k – M. Veske (1875) (K. Krohni ärakiri 1883); viis: EÜS XII 1406 (16) < Lüganuse khk, Erra v – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).