Ehted katki. Sepa lapsed
Jõhvi
ANN LÄKS LAUDA ÜPPAMAIE,
küla alla kiige pääle,
all oli pakku õunapuune,
pääl oli lauda vahterane.
Pakk läks katki õunapuune,
lõhki lauda vahterane.
Anne maha laua päälta,
lõhki pauad kaulastanna,
lehed laiad rindaltanna.
Anne itkedes koduje,
aladessa alla õue.
Küsis eite, küsis taati:
„Mis sina itked, Annekene?”
„Läksin lauda üppamaie
küla alla kiige pääle,
all oli pakku õunapuune,
pääl oli lauda vahterane.
Pakk läks katki õunapuune,
lõhki lauda vahterane.”
Vastas eite, vastas taati:
„Ära sina itke, tütar vaene!
Võtta alli allajesa,
kõrvikene kõrvajesa,
musta muidu juoksemaie:
sõida sepale Viruje,
tagujalle maa tahaje!”
Ann võtt’ alli allajesa,
kõrvikese kõrvajesa,
musta muidu juoksemaie;
sõitas sepale Viruje
tagujalle maa tahaje,
Sepa koera augasteli,
sepa naine naurasteli:
„Jo tuleb minu minija,
Ja siis ainik poja naine!”
Ann läks sepa palveelle:
„Sepikene, sellikene,
kas võtad pauad paranda,
õbeelmed õiendella,
leheservad lepitella?”
„Kas sust saab minu minija,
kas saab ainik poja naine?
Kui tuled minu pojale,
siis võtan pauad paranda,
õbeelmed õiendella,
leheservad lepitella!”
Ann võtt vasta vaideli,
sõimas seppa, lõimas seppa:
„Ei lähe mine sapale,
ei lähe sepa pojale –
süsimustad sepa lapsed,
tahmatsed taguja lapsed
ise seppa ilmi musta!”
Viis: Ann Pakas (58 a) (EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 320/1 (482) < Jõhvi khk, Kiikla m – M. Ostrov O. Kallas, 1888).