LÕUNA-TARTUMAA

TARTUMAA JAGUNEB KEELELISELT PÕHJA- JA LÕUNA-TARTUMAAKS, ja et need keelealad on väga erinevad, siis ongi Tartumaa laulud kahes eraldi valimikus.    

Laule on kõrvalolevast menüüst kerge valida: seal on mitmesuguseid loodus- ja töölaule, on erinevaid kalendrilaule ning  ka traditsioonilisi jutustavaid ning mütoloogilisi regilaule. Iga laulu juures on vastav noodistus ja tekst koos viidetega.

Osadele lauludele on juba lisatud ka helindus. Helifailid mängivad vastavat lauluviisi kolm korda. Edaspidi on kavas lisada laulud ka laulduna, aga see võtab aega. Praegu saab kuulata võrukeelseid laule ansambli “Ilmarikas” esituses: https://www.folklore.ee/Kannel/index2.html Võrumaa laulude menüüst valida Helü.

NB! Helifaili kuulamiseks valida laulu pealkiri paremal olevast menüüst. —>. S.t: tuleb valida laul ja sellele eraldi klikkida. Lihtsalt sirvides ja laulu valides ei avane kogu valikumenüü.

NB!! Praegu on helifail olemas ainult nendel lauludel, kus on pealkirja juurde menüüs lisatud: helindamine olemas. Teistele lisatakse helindamine lähiajal.  

Laisk neiu – lehmad lüpsmata

ÜLES, ÜLES, KÜLARAHVAS, üles, üles,
üles lehmi lüpsemaie (nüssemaie), üles, üles,
üles karja saatemaie, üles, üles!
Juba kuu koa lävel, üles, üles,
agu armas aida lävel, üles, üles.

Laiska neiu kosti vasta, üles, üles:
„Küllap leppa lehma lüpsa, üles, üles,
kahar kõivu karja saadi, üles, üles,
silepuu sinike söödi, üles, üles,
vaherpuu vasika joodi, üles, üles!”

Viis: Mari Pehka (pärit Puhjast, 58 a) (EÜS V 551 (9) – M. Pehka, 1908); tekst: Ann Sirel (H IV 3, 828/9 (12) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

V I I S:

OI, TULE ÜLES, OI, TULE ÜLES,
tule üles, valge vällän
tule üles, valge vällän!
Oi, juba kuu, oi, juba kuu,
juba kuu kua lävel,
juba kuu kua lävel!
Oi, juba agu, oi, juba agu,
agu aida arja pääl,
agu aida arja pääl!

Viis: J. Tamm (Hargla köster) EÜS I 800 (83) < Sangaste khk, Tõlliste v – J. Aavik, 1904), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 26435/6 (28) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v, 1896).

Laisk neiu, lehmad lüpsmata

ÜLES, ÜLES, KÜLARAHVAS, üles, üles,
üles lehmi lüpsemaie (nüssemaie), üles, üles,
üles karja saatemaie, üles, üles!
Juba kuu koa lävel, üles, üles,
agu armas aida lävel, üles, üles.

Laiska neiu kosti vasta, üles, üles:
„Küllap leppa lehma lüpsa, üles, üles,
kahar kõivu karja saadi, üles, üles,
silepuu sinike söödi, üles, üles,
vaherpuu vasika joodi, üles, üles!”

Viis: Mari Pehka (pärit Puhjast, 58 a) (EÜS V 551 (9) – M. Pehka, 1908); tekst: Ann Sirel (H IV 3, 828/9 (12) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Ketramiselaul. Kolm rätikut

KETRÄ, KETRÄ, VOKIKENE, villa-kombalii,
veeri voki poolikene, villa-kombalii,
lase sisse siidilanga, villa-kombalii,
siidilanga, niidilanga, villa-kombalii,
ma lää liina kudame, villa-kombalii –
sääl ma koa kolme rätti, villa-kombalii,
kolme rätti, kuvve pööra, villa-kombalii.

Üits om pikkä piluline, villa-kombalii,
tõne laga laasiline, villa-kombalii,
kolmas kulda-kirjaline, villa-kombalii.
Riiast tulli reede (1) härrä, villa-kombalii,
Tartust tulli tarka härrä, villa-kombalii,
Valgast valgepää esändä, villa-kombalii.

Tõi ta hõppet hõlma tävve, villa-kombalii,
tõi ta kulda kübärä tävve, villa-kombalii.
Kus ma kulda või kulutä, villa-kombalii,
vanna hõppet või häetä, villa-kombalii?
Neiu särgi siilu pääle, villa-kombalii,
neiu padjapööri pääle, villa-kombalii –
sinna kulda ma kulutä, villa-kombalii,
sinna hõppet ma häetä, villa-kombalii.

Viis: Mari Kirschbaum (75 a) (EÜS VI, 207 (67) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909); tekst: Villem Falkenberg (H III 7, 166 (6) < Sangaste khk, Uniküla v – Fr. Kuhlbars, 1869 kogutud, 1889 saadetud).

Laulnud Olga Rääk (61 a) (RKM II 226, 212 (13) < Sangaste khk, Sangaste v, Restu k – I. Rüütel, 1967).

KÜLA KARJUS-, õllele, –SE KANATSE, õllele, õõ-õõ, õllele,
ajage kari, õllele, siija poole, õllele, õõ-õõ, õllele,
siija suure, õllele, söödi poole, õllele, õõ-õõ, õllele,
siija laia, õllele, (p)latsi pääle, õllele, õõ-õõ, õllele!
Siin sööb kari, õllele, kaitsemete, õllele, õõ-õõ, õllele,
ilma vitsa, õllele, võttemete, õllele, õõ-õõ, õllele.

Süü, süü, õllele, karjakõne, õllele, õõ-õõ, õllele,
juu juvva, õllele, kirjakõne, õllele, õõ-õõ, õllele,
süü sedä, õllele, söödü-aina, õllele, õõ-õõ, õllele,
laku sedä, õllele, laane-aina, õllele, õõ-õõ, õllele,
maidsa seda, õllele, maa-aina, õllele, õõ-õõ, õllele!

Viisi üleskirjutajad: J. Aavik,  J. Tamm (EÜS I 799 (77) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1904); teksti  kirjutas üles K. Gross (H II 31, 802 (3) < Sangaste khk, Laatre, 1888); täiendatud (E 56039 (71) < Sangaste khk, Tagula k – E. Päss < Kaarli Villa (74 a), 1925) ja (H II 59, 788 (8) < Sangaste khk, Tõlliste v – J. Tamm < R. T.,1898).

AA MÕTSA, õllele, UNITSIGA, õllele,
mes sa kavva , õllele, kodu teed, õllele?
Magasid sa, õllele, poisi man, õllele,
poiss sinu, õllele,  likes kussi, õllele,
jäid kodu, õllele,  kuivatama, õllele,
ahju pääle, õllele,  avvutama, õllele,
tala alla, õllele,  tahendama, õllele.

Laulnud J. Märtson (EÜS II 21 (74) ja EÜS II, 93 (74) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1905.

VIHMAKENE, õllele, VELLEKENE, õlle,
uhukene, õllele, omatsekene, õlle,
ära tekkü, õllele, minda likkes, õlle,
mul pole kodus, õllele, kuivatajat, õlle,
kuiva hamme, õllele, andijat, õlle,
särgi sälge, õllele, seedijat, õlle.

Viisi kirjutasid üles Peeter Kurg ja hr. Bruuns (EÜS II 12 (25) < Rõngu khk < R.P.); tekst: Liis Lamberg (69 a) (EÜS VI 300 (7) < Rõngu khk, Rõngu v < Rannu khk – A. Kiiss, J. Sossi A. Mõttus, 1909).

ESÄ TE’K MUL HELLE RIHA, le-lee, lelo-le-lee,
veli varre kirjutanu, le-lee, lelo-le-lee.
Kelles riibu Riia niidu, le-lee, lelo-le-lee,
kelles võta Võnnu niidu, le-lee, lelo-le-lee?

Jumalal o’l Jutik-lehmä, le-lee, lelo-le-lee,
Maarijal o’l Maarik-lehmä, le-lee, lelo-le-lee,
Pühälvaimul Pühik-lehmä, le-lee, lelo-le-lee –
tolle riibu Riia niidu, le-lee, lelo-le-lee,
tolle võta Võnnu niidu, le-lee, lelo-le-lee.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 251 (1804) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 309), tekst: Mai Liping (83 a) (H II 44, 607 (21) < Otepää < Sangaste khk,

Ainale kullale,
LÄÄMI LAANDE KUHJA LOOMA, ainale, kullale, kullale!
tule, tule, tuulekõne, ainale, kullale, kullale,
vii ära vihmahuugu, ainale, kullale, kullale,
vii vihma Virumaale, ainale, kullale, kullale,
aja huugu Harjumaale, ainale, kullale, kullale!

Virumaal vili kuivab, ainale, kullale, kullale,
Harjumaal hain närbib, ainale, kullale, kullale.

Jää meile, päiväkõne, ainale, kullale, kullale,
meie hainu kuivatama, ainale, kullale, kullale,
et saas kuhja valmis luvva, ainale, kullale, kullale.

Kuhja tiimi kukukõse, ainale, kullale, kullale,

rua Rootsi neitsikese, ainale, kullale, kullale,
alla pane haavaossa, ainale, kullale, kullale,
pääle pane pihleossa, ainale, kullale, kullale!

Üles kirjutanud P. Kurg ja hr Bruus (EÜS II 9 (8) ja EÜS II, 29 (8) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905); teine viis (EÜS VII 68 (20) < Rõngu khk –  P. Kurg ja L. Kurg, 1909-1910).

Tsirbi laul. Rüä põimu lõpetamise mann tsirbi viskamise laul.

SIRISE, SIRISE, TSIRBIKÕNE,
sire-tsirbi, kõrvu, (roodu)
kõlise, kõlise, kõvver rauda,
sire-tsirbi, kõrvu,
anna otsust ootajale,
sire-tsirbi, kõrvu,
tuleviku kuuluta,
sire-tsirbi, kõrvu!

Sii tsirbi siäst karaku,
sire-tsirbi, kõrvu,
kes siist viässe mihele,
sire-tsirbi, kõrvu;

sii tsirbi pisti jäägu,
sire-tsirbi, kõrvu,
kes siist endäl naise võttab,
sire-tsirbi, kõrvu!

Lauldud (EÜS II 9 (6) ja EÜS II 27 (6) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P.Kurg (hr. Bruus’i abiga, 1905).

Lõikuse lõpetuse laul sirbi viskamise ajal.

SIRISE, SIRISE, SIRBIKENE, lõigake, lõigake,
kõrise, kõvver ravvakene, lõigake, lõigake!
Kelle sirp siin ette jõvvap, lõigake, lõigake,
sellel peigmees mütsi ostap, lõigake, lõigake.

Viis: ERA III 6, 190 (27a) < Võnnu; tekst: H II 56, 585 < Võnnu, Mäksa v. – H. Mikkel (1895).

LÕPE, LÕPE, PÕLLUKÕNE, lõpele, lõpele,
vähäne sa, väljakõne, lõpele, lõpele!
Kui sa ei lõpe, põllukõne, lõpele, lõpele,
vähene ei väljakõne, lõpele, lõpele,
ma jäta sijä tsirgu süvvä, lõpele, lõpele,
sijä lõo lõõritede, lõpele, lõpele,
sijä kure kumartede, lõpele, lõpele,
pääsukõse pääle tulla, lõpele, lõpele.

Tsõtsikõse linnukõse, lõpele, lõpele,
läki uvve ii pääle, lõpele, lõpele,
tõse vastse vao pääle, lõpele, lõpele,
kohes mi eilä ii jäti, lõpele, lõpele,
varrre (toona) vao mi uneti, lõpele, lõpele.

Lõpe, lõpe, põllukõne, lõpele, lõpele!
Kui ei lõpe lõigatenna, lõpele, lõpele,
siis ma jäta tsirke süvva, lõpele, lõpele,
tsirke süvva, nir´ke neeldä, lõpele, lõpele.
Söö tsirku, neelä ni´rki, lõpele, lõpele,
haara veerest, ahka tsirku, lõpele, lõpele!

Viisi kirjutas üles K. Martinson (EÜS IV 422 (846) < Otepää), teksti Kristjan Gross (H II 31, 787 (5 ja 6) < Sangaste khk, Laatre v, Miku t, 1888), täiendatud (H III 23, 134 (23) < Sangaste khk – A. Raid, 1895).

SÜÜ KARI, õlle, õlle, SAISA KARI, õlle, õlle,
seeni jakka, õlle, õlle, viisu kabla, õlle, õlle,
kinnitelle, õlle, õlle, kängä rihma, õlle, õlle,
pane paela, õlle, õlle, seere pääle, õlle, õlle.

Kari seie, õlle, õlle, ma magasi, õlle, õlle,
hulga jõie, õlle, õlle, ma uinusi, õlle, õlle,
kari seie, õlle, õlle, kaldeenna, õlle, õlle,
esi mängse, õlle, õlle, mäe päällä, õlle, õlle,
leetitesi, õlle, õlle, lepikunna, õlle, õlle,
kaie kulla, õlle, õlle, kuusikunna, õlle, õlle.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 213 (109) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm  (H II 59, 788 (7) < Sangaste khk, Tõlliste v < M. T., 1898).

VIHMAKENE, VELLEKENE, õõ-oo,
ära minu likkes tekku, õõ-oo,
likkes tekku-ui linnukesta, õõ-oo,
kaunist karjalatsekesta, õõ-oo!

Ei ole kodu, kon ma kuiva, õõ-oo,
ei ka tare, kon ma tahena, õõ-oo,
ei ole taati tare tennu, õõ-oo,
veli palke veeretanu, õõ-oo –
külataati tegi tare, õõ-oo,
külaveli veerit palgi, õõ-oo.

Tegi tare Tallnade, õõ-oo,
elukambre Kambjade, õõ-oo.

Viisi üleskirjutaja: P. Kurg (hr. Bruus’i abiga) (EÜS II 9 (11) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905); tekst: Mari Raudsepp (72 a) (EÜS VI, 316 (33) < Rõngu khk, v, Raigaste k. – A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).

x

SÜÜ KARI, õlle, õlle, SAISA KARI, õlle, õlle,
seeni jakka, õlle, õlle, viisu kabla, õlle, õlle,
kinnitelle, õlle, õlle, kängä rihma, õlle, õlle,
pane paela, õlle, õlle, seere pääle, õlle, õlle.

Kari seie, õlle, õlle, ma magasi, õlle, õlle,
hulga jõie, õlle, õlle, ma uinusi, õlle, õlle,
kari seie, õlle, õlle, kaldeenna, õlle, õlle,
esi mängse, õlle, õlle, mäe päällä, õlle, õlle,
leetitesi, õlle, õlle, lepikunna, õlle, õlle,
kaie kulla, õlle, õlle, kuusikunna, õlle, õlle.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 213 (109) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm  (H II 59, 788 (7) < Sangaste khk, Tõlliste v < M. T., 1898).

Vihm üle. Vihma ära soovimine

VIHMAKENE, VELLEKENE,
huukene omatsekene,
vii vihma Virumaale
aja huugu Harjumaale:
Virun vihma vaadeti,
Harjun huugu oodeti.

Mine üle vihmakene,
mine üle, meeli ära,
käi tasa taldu ära!

Ära minnu likes teku!
Likes tėėt, mina ligune,
märjas tėėt, mina mädane –
ei ole kottu, kun’ ma kuiva,
tare asend’ kon tahene,
ole’i esa tarre tennu,
veli nurka nukertennu,
sõsar pa´lki tsõõritanu.

Võõras esa tare tennu,
võõras nurka nukertenu,
võõras veli parre pannu.
võõras pa´lki tsõõritanu.

Tare tettu tammepuusta,
paari pantu partsiluusta,
katus katet kalaluusta.

Laulmise järgi üles kirjutanud J. Tamm (H II 59, 817 (12) ja H II 59, 819 (106) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898); teksti täiendatud (E 64757 (2) < Sangaste khk – H. Toom, 1930).

AA SIIA, õllele, KARJAKENE, õllele,
siia keera, õllele,  kirjakene, õllele,
aa siia, õllele,  Maari karja, õllele,
siia keera, õllele,  Maari kirja, õllele!
Konas me kulla, õllele,  kokku saame, õllele,
konas me ella, õllele,  ütte saame, õllele,
kulla kokku, õllele,  kutsutigi, õllele,
ella ütte, õllele,  hõiguti, õllele,
marja ütte, õllele,  maaliti, õllele!

Laulnud Linda Kurg (EÜS III 37 (27) ja EÜS III, 67/8 (27) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906).

LOOJA, LOOJA, PÄIVAKENE, elleroo, elleroo,
looja orja õhtu aal, elleroo, elleroo,
sulase suvi-linaje, elleroo, elleroo,
palgapoisi padjudesse, elleroo, elleroo.

Kes teeb orjale aseta, elleroo, elleroo,
palgapoisi padjad peksab, elleroo, elleroo,
sulase linada laotab, elleroo, elleroo?

Oli mul üksi ella velle, elleroo, elleroo,
sõrmepikuke sõsara, elleroo, elleroo  –
see teeb orjal aseta, elleroo, elleroo,
palgapoisi patjad peksab, elleroo, elleroo,
sulase linad laotab, elleroo, elleroo.

Viis: M. Klink (EÜS II 19 (61) < Kambja khk – P. Kurg, 1905); teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 572 (9) < Võnnu, 1895).

Karjatütrukukõse laul

VEERI, VEERI, PÄIVÄKÕNE, elleroo, elleroo,
veeri, päivä, vettä möödä, elleroo, elleroo,
lase mõtsa latvu möödä, elleroo, elleroo!
Veeri sinnä, kon mu velle, elleroo, elleroo,
tsõõri sinnä, kon mu tsõtsi, elleroo, elleroo!

Mes ma anna veerijäle, elleroo, elleroo?
Vöö ma anna veerijäle, elleroo, elleroo.
Mes ma anna tsõõrijäle, elleroo, elleroo?
Sõle anna tsõõrijäle, elleroo, elleroo.
Veeri, vöö vöölde pane, elleroo, elleroo,
tsõõri, sõle rinda pane, elleroo, elleroo!

Päiväkõne, mõrsjakõne, elleroo, elleroo,
veeri sinnä, kon mu velle, elleroo, elleroo,
tsõõri sinnä, kon mu tsõtsi, elleroo, elleroo!

Viisi ja teksti kirjutasid üles P. Kurg ja hr. Bruus (EÜS III 39 (37) ja EÜS II 34 (12) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

ÕITSI, ÕITSI, ELLAD VELLAD, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
taadi ruuna vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, neiud noored, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
venna alli vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, peiud pikkad, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
peiu täkka vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, õimud tutvad, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee!
Laul jo kõlab õitsiplatsil, uu, i-lu-lee,
juba õitsituli paistab, uu, i-lu-lee!

Laulnud P. Kurg (EÜS III 32 (1) ja EÜS III 44 (1) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P.Kurg hr. Bruusi abiga, Tartus, 1906).

TULGE ÄL’MÄ, ÕELME, kiigäle, kiigäle,
tulge kiikmä, kirivä, kiigäle, kiigäle!
Ma ole äelm älli päälla, kiigäle, kiigäle,
ma ole kirriv kiigu päälla, kiigäle, kiigäle.
Tooge kana, tooge muna, kiigäle, kiigäle,
tooge ani arjatside, kiigäle, kiigäle,
tooge kana kaalatside, kiigäle, kiigäle,
tooge pardsi paarikide, kiigäle, kiigäle!
 
Ää poiss sii älli tennu, kiigäle, kiigäle,
paras poiss sii parve pannu, kiigäle, kiigäle.

Laulnud Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (53) ja EÜS VI, 771 (34) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

KÄI, KÄI, KIIGEKENE, kii-kiigäle,
käi väl’lä värävista, kii-kiigäle,
lao väl’lä laideesta, kii-kiigäle!
Mes sääl meie älli alla, kii-kiigäle?
Meri meil älli alla, kii-kiigäle.
Mes sääl mere keskeella, kii-kiigäle?
Kivi mere keskeella, kii-kiigäle?
Mes sääl kivi kül’le pääl’la, kii-kiigäle?
Sõgel kivi kül’le päälla, kii-kiigäle.
Mes sääl sõõla põhja päälla, kii-kiigäle?
Sõlg sõõla põhja päälla, kii-kiigäle.
Mes sääl sõle tel’le otsan, kii-kiigäle?
Sõrmus sõle tel’le otsan, kii-kiigäle.
Kost si sõrmus sinnä saije, kii-kiigäle?
Sõameeste sõrmeluusta, kii-kiigäle,
kalameeste kaalaluista, kii-kiigäle,
oma meeste õlaluista, kii-kiigäle,
küla meeste kül’le-luista. kii-kiigäle.

Laulnud Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 728 (61) ja (EÜS VI, 778/9 (41) < Puhja khk, Konguta v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

Aastavahetus oli kunagi pikk periood, mis algas novembris – seega on sanditamised seotud järgmise aasta vilja- ja karjaõnnega. Maskeerimine ja sanditamine on seotud ka uskumusega, et hingedeajal (november on rahvakalendri järgi “hingedekuu” ) käivad esivanemate hinged oma kunagistes kodudes meid vaatamas. Kadri- ja mardilaule saadavad alati ka rituaalsed tegevused.

Laulude esitajad on mardi- ja kadriõhtute kombestikust rääkinud näiteks nii: “Mardi- ja kadripäeva õhtutel koguvad endid noored neiud ning peiud kokku, panevad endid võera riietesse, koledad näukatteid ette tõmmates, et neid keegi ära ei tunneks, ning hakkavad ühest talust teise käima, kus nad iga ukse ees sissepalumise laulu laulavad. Harilikult lasti sanditajad ikka tuppa, ei tea, et keegi poleks lasknud. Toas lauldi, tantsiti, paluti andeid ja kui andisid anti, siis tänati ja õnnistati. Kui midagi ei antud, siis sajatasid „sandid” pererahvast, ning läksi minema, jättes ukse eneste taga lahti.”

Laiuselt on üles kirjutatud pikem kirjeldus. “Mardid olid tumedates riietes. Külapoisid ja tüdrukud kogunesid õhtul kellegi juurde, maskeerisid end ja läksid ühiselt taludesse. Riietuti ümberpööratud kasukaisse, aimates järele karusid. Tihti mindi neljakäpukil mõmosedes uksest sisse. Neiud riietusi tihti ka meestena. Riietuti ka rätsepadena, korstnapühkijatena, tisleritena, möldritena. Tihti maskeeruti ka metshaldjaina: ette seoti linast habe, pähe pandi linased parukad. Mõni muutis enese pisuhännaks, pannes luua jalgade vahelt läbi.
Kadrid olid ilusad ja valgetes riietes, ka näod olid valge riidega maskeeritud.

Mardi- ja kadriõhtul käidi oma küla igas peres. Kõigepealt lauldi ukse taga ja paluti sisselaskmist. Kui sandid oma laulu olid lõpetanud, kutsuti nad tuppa. Mõnel pool mindi tuppa tagurpidi, selg ees, andes sõrmega märku järgmisele. Santide „isa” viskas taskust või kaelkotist terakesi põrandale ja ütles: „Head odrad, kaunid kaerad ja rukkid seda paremad!”

Toas tavaliselt tantsiti lõõtsapilli saatel. Pillimees oli sanditajatega kaasas. Tantsiti päämiselt rahvatantse, kaera-Jaani, polkat. Lauldi rahvalaule. Pääle tantsu kostitas pererahvas sante, santide “isal” oli kaelas suur kott, kuhu pandi saadud anded.

Mardi ja kadripäevaste ilmade kohta räägiti: „Kui Mart külmetab, siis Kadri sulatab.”

LASKE SISSE KADRISANDID, kadri,
kadri küüdsed külmetävad, kadri,
kadri varbad valutavad, kadri.
Kadri tulli kaugeelta, kadri,
läbi suu ja suure raba, kadri,
läbi pikä pilliruu, kadri,
läbi kahre kasteheina, kadri.
Piliruug sii pistis põlve, kadri,
kahrehehein se lõigas kaela, kadri.
 
Kadri vara valmis pantud, kadri,
kivitsede kellerisse, kadri,
karratsede kammerisse, kadri:
peremees, peremehekene, kadri,
võta võtmed vaija otsast, kadri,
võta astu aida poole, kadri,
võta kõndi keldre poole, kadri,
too sa Kadri varada, kadri,
too sa Kadri osada, kadri!
 
Peremees, peremehekene, kadri,
tuu sii tuli tubahesse, kadri,
lõõtsu lõkke lõukahelle, kadri!
Kui põle pirgu võta pindu, kadri,
et näes Kadri sisse tulla, kadri!
 
Tule Liisu, tõsta linki, kadri!
Tule Anne, ava ukse, kadri!
Kui ei lase, ma põrutan, kadri,
sisse löön aga ukse lavva, kadri.
 
Kui sisse lasti, siis Kadri õnnistas:

Sisse viskan villä õnne, kadri,
perenaesel piimä õnne, kadri,
laudatäis lammid minijäle, kadri,
pesätäis põrsid peremehel, kadri!

Laulnud Viise Kadajas (45 a) EÜS VI 715 (7) ja EÜS VI 737 (7) < Puhja khk, Ulila (v) (< Võisiku vallast pärit) – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

V I I S:

Kadriõhtul valanud Kadri tuppa tulles “oma vett” lauale, see tähendab Kadripäeva sula. Lauldud nõnda:

KADRI TULNUD KAUGEELTA, katri,
läbi soo ja läbi raba, katri,
tulles küüned külmetasid, katri,
kadri varbad valutavad, katri,
aga sõrmed tuld löövad, katri.
Kadril kaskine hobune, katri,
remmelgane reekene, katri,
toomingane loogakene, katri,
sukad sõlmitud jalassa, katri,
kindad käpardi käessa, katri.

Mõnes kohas tehtud õlgedest Kadri hani. See hani läinud külasse majast majasse lapsi loetama.

Viis: Pauline Saar (85 a) (RKM II 225, 573 (2) < Sangaste khk, Tagula k, Kuritse-Alatare t – H. Tampere, 1967), tekst: A. Luik (E 8° 9, 36 (112) < Sangaste või Rõngu – M. J. Eisen, 1931).

MÄRDI OMMA SIIA JÕUDNU, märti, märti,
peremiis ja perenaine, märti, märti,
laske sisse märdikõisi, märti, märti!
Tulle, Liisu, tõsta linki, märti, märti,
tulle, Anne, ava usse, märti, märti!
Andke luba tuppa tulla, märti, märti,
alla räästade ajada, märti, märti!

Laske sisse märdikeisi, märti, märti,
Märdi küidse külmetäse, märti, märti,
Märdi varba valutase, märti, märti!
Märt om tullu kaugelta, märti, märti,
läbi laane lipa-lapa, märti, märti,
üle suu (soo) sipa-sapa, märti, märti,
üle põllu pitsa-patsa, märti, märti.
Tule üles, peremiisi, märti, märti,
tule üles, perenaine, märti, märti,
võtke pirdu parsielta, märti, märti,
puhka tulda tuhka-havvast, märti, märti!
Kui pole pirdu parsilla, märti, märti,
võtke ruugu rästüelta, märti, märti,
kui ole tulda tuhkahavvan, märti, märti,
tooge tulda tõiselt talult, märti, märti,
puhu see tuli tubajeni, märti, märti!

Mardi käsk perenaisele.

Perenaine, peenikene, märti, märti,
astu alla aida manu, märti, märti,
karga kärmelt kamberisse, märti, märti,
too mardile lihada, märti, märti,
otsi hoolsalt oinaliha, märti, märti,
oinaliha, lambaliha, märti, märti!

Mart tuleb karja õnne pärast, märti, märti,
tuppa tema viskab vilja õnne, märti, märti,
katusele karja õnne, märti, märti!
Saagu teile hääd odrad, märti, märti,
hääd odrad, kaunid kaerad, märti, märti,
paremaida rukkiida, märti, märti!

Laulmise järgi üles kirjutanud Peeter Kurg (hr Bruusi abiga?) (EÜS II 11 (17) ja EÜS II 41 (17) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905), täiendatud (E 8°IX, 35-36 (110, 111) < Rõngu – M. J. Eisen < A. Luik, 1931).

V I I S:

LASKE SISSE MÄRDIKEISI, märti,
märdi omma kaugest tullu, märti!
Ole_ei märti maasta tullu, märti,
märt om tullu taevaesta, märti:
kolletud, kõredad mööda, märti,
hõbeesta õrrta mööda, märti,
üle mere, üle maa, märti,
üle soo, üle saare, märti,
üle jää, üle järve, märti.
 
Aasta aig om mööda reisind, märti,
laske sissi märdi sandi, märti –
märdi küüdse külmetase, märti,
märdi varba valutase, märti,
märdi sõrme söeldase, märti.
 
Peremees peremeheke, märti,
perenaene naesekene, märti,
kas on luba limri (luuri?) lüvva, märti?
 
Sisse viskse viljaõnne, märti,
sisse laskse lambaõnne, märti,
kargutile karjaõnne, märti.
 
Mis tõi märti õnneenna, märti?
Mis tõi pereesale, märti?
Suure ruuna, ruudi kirja, märti,
tävve täku, tähti otsa, märti.
 
Mis tõi pereemale, märti?
Kümme lehma lüpsikula, märti,
suure pulli, puki sarve, märti.
 
Mis tõi perepojale, märti?
Mis tõi peretüterila, märti?
Lauda tävve lambid, märti,
kera oinas keskeela, märti;
põhu tävve põrsid, märti,
sulu tävve suuri siku (1), märti.
 
Siin küll tunnus toorest haisu, märti –
siin om kääntu kuke koolu, märti.
 
Peremees peremeheke, märti,
perenaene naesekene, märti,
Võta võti varna otsast, märti,
sinirihma (2) seina päält, märti!
Võta kepsi kelderisse, märti,
võta kapsi kamberisse, märti!
Otsi märdile osada, märti,
kae märdile kalada, märti!
 
(1) Siin nukas ei tehta Tartu keeles sia ja siku vahel paljuses sugugi vahet rääkimise järele – ega kits ometi põhu sisse ei tüki!

(2) Ei tia, kas see rihm, mis võtma peras.

Viis: Ida Poska (84 (?) a) (RKM III 5, 24 (14) < Võnnu khk, Rasina v, Matsisaare k – I. Rüütel, 1966), tekst (H I 7, 744 (11) – Kiidjärve, J. Hannus, 1888. L. Jossep).

V I I S:

LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE,
lätsi söödi keskeella.
Mis sääl söödi keskeella?
Kana oli söödi keskeella.
Kanast kasvis Salvikene,
saksa Salvi neitsikene.

Tulli päiv, terets päiv:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled minule?”
„Lä’ä ei mina sinule –
päiv paistus üle ilma!”

Tulli kuu, terets kuu:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled jo minule?”
„Lä’ä ei mina sinule –
kuu om katsiti kavale:
kõrra kaos, kõrra kasvas!”

Tulli agu, terets agu:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled jo minule?”
„Lä’ä ei joht mina sinule –
agu armas allendes!”

Tulli tillu tähtekene,
tulli tähte, terets tähte:
“Tere, saksa Salvi neitsi,
vaski orja vaenelatsi,
kas sa tuled jo minule?”
„Jah, ma lähen tähelegi!”

Täht tõi tõlla jo tareje!

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (82) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Elisabet Teder (85 a) (E 68289/9a (1) < Sangaste khk, Laatre v – S. Viilup (Valga l. Tütarlaste gümn. õpil.), 1930).

TAMM´ KASVI TARTUMAAL,
kuus´ kasvi Kuramaal,
lepp liina uulitsal,
aab Arju piiru pääl –
sĩski juure’ kokko joosi,
aru’ kokko algenesi,
iĩ’ joosi alte juure.

Lätsi ma mõtsa kõndimaia,
ommogulta ul´l´umaia (hulkuma),
näi tamme ikevata
aava pikä alalevat.
„Mis sa iket, tammi suuri,
alaeled, aava pikä?”
„Mis ma ike, näio noori,
kahitse vai, kabo käpe:
muo’ tamme’ torus tettü’,
mesipuile puhastedu –
mina tammi siijä jätet.
Mado juurena makase,
jõe’ joosi alte juure,
sisen suure’ siija-kala’.”

Istke’ jĩ perve pääle,
kaege kuis kala’ kudenese’,
säre’ siivu säädelese’,
avve’ andu eidelese’!

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (99) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, umb 35 a) (H II 5, 411/2 (71) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

LÄKI SIISTA SEDA TEEDA,
siista marske seda maada,
kost om enne härjad käinu,
härra käinu, orjad lännu.
Mis sääl jälile jäänu,
kua sammule sadanu?
Hõpe jälile jäänu,
kuld sammule sadanu.
Kesse kulla üles korjas,
kua hõpe maalta võti?
Mina kulla üles korssi,
mina hõpe maalta võti,
vei kodu velle kätte,
lassi velle laua pääle:
„Tii, veli, triksi, veli,
raa, veli, raksi, veli –
tii imela helmis,
sõsarile suurõs sõlis.”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), tekst: Juuli Saarman (68 a) (ERM 144, 15/6 (24) < Sangaste khk, v, Mäe k, Madise t – August Karu, 1920).

LÄTSI KARJA SAADEMAIE,
värrist vällä veerimaie,
panni sõba sooru (sõõru) pääle,
kaalaraha kannu pääle,
lehi (lehvi?) lepä ossa pääle.
Kuri mu kuuld kuusikust,
varas meesi varikust,
võtt mu sõba, võt mu sõle,
võtt mu kalli kaalaraha,
lehi lepä ossa päält.

Lätsi kodu ikkeen,
ikkeen, unnateen.
Kes sääl kottust vasta tulli?
Tulli imä, tulli esä:
„Mis sä ikket, tüttärlatsi?”

„Mis ma ikke, imekene,
või mis ikke, esäkene:
lätsi karja saademaie,
värrist vä´llä veerimaie,
panni ma sõba sooru pääle,
kaalaraha kannu pääle
lehi lepä ossa pääle;
varas meesi varikust –
võt mu sõba, võt mu sõle,
vot mu kalli kaalaraha,
lehi lepä ossa päälta!”

„Ärä ikku, tüttärlatsi,
mul om kirstun kirevida,
alla kaane kalevida,
piha alla peenukeisi,
vakka alla valgeida!”

Viis: Villem Falkenberg (EÜS III 6 (2) < Sangaste khk, Uniküla – F. Kuhlbars, 1889), teksti kirjutas üles M. Lepp (H III 10, 586/7 (2) < Sangaste khk, Antsla v, 1889).

KEIS TÕI SÕA SÕNUMIDA?
Vares tõi sõa sõnomida.
Keis lät sõtta minema –
kas lät esa vai lät ema,
vai lät väike velleke?
Ei lää esa, ei lää ema,
ei lää väike velleke –
vanal vellel paras minna.

Vana veli väegä vannus,
väega vannus, väega taples;
esa valmist sõariistu,
ema aie udsuhamet,
sõsar sõrmits kindisella –
esi sõrmits, esi kõnõl:
„Vellekene, hellakene,
mine sõa keskeelle,
vaenu vangerde vahele:
iist küll sinnu heidetasse,
takast sinnu tappetasse.

Tulin, veli, sõast koju,
sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin esa tare lävele:
„Tere, esä, tunne poiga!”
„Kost ma tunne oma poiga?
See ei ole minu poig –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”

Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin ema tare lävele:
„Tere, ema, tunne poiga!”
„Kost ma tunne oma poiga?
See ei ole minu poig –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”

Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin velle tare lävele:
„Tere, veli, tunne velle!”
„Kost ma tunne oma velle?
See ei ole minu veli –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”

Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin sõtse tare lävele:
„Tere, sõtsi, tunne velle!”
„Jah ma tunne oma velle –
omist kirivist kindist,
omist aetust ammist,
palla pooli palistuisist.

Minu velle, vellekene,
istu maha pengi pääle,
kaiba mulle sõajuttu:
kuis sääl sõan sõditas,
taga Narva tapeltase?
Kas om vetta hobusel juvva,
kas om patja pääda tukke,
kas om sõan naene armas,
vai om sõan kaasa kallis?

„Minu sõtsi, sõtsekene!
Ei ole sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis –
sõan om armas haillast mõõka.
Verda om sõan hobusel juvva,
kivi om sõan pääda tuke:
nii kui siin om viikeist,
nii om sõan verekeist;
nii kui siin om puukeisi,
nii om sõan luukeisi.”

Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kütt (H III 22, 61/5 (1) < Otepää – J. Silde, 1895).