Võnnu
Lambamäng
Latse istusse üten kuun maan. Üts kõnnip ümbre ja loep nii: „Tiksin taksin, tii aida; viksin väksin, vääna kokku, et kuri unt’ ei ka põrssapõnn ei saa läbi aija ärä pageda. Susi hu, tule, vii minu lammas – ma lää kodu koorepudi süümä.” Sis lät ümbre kõndja tükk maad kaugele.Üts lats, kes undi tarvis tõistest vällä olli jäänu, tulep nüit ja võt mõne lamba ärä ja viisas tük maad kaugele ja võt sis toki kätte, keerutap aina müüda. Koorepudi sööja tulep kotust ärä ja kõnnis omme lammaste ümbre ja kõnelep nii: “Siit lähvä sirgu jälet, läbi paja pardi jäled, siin on sirku seisatanu, kinga paela kinnitanu.” Sis lät niitjä manu ja ütles: Tere tere miis, kelle sa sedä aina niidät. Niitjä ütlep: „Oma lammastele.” Tõine küsip: „Kost sa lamba sait?” Vastus: „Jumal andis, lammas kandis.” Miis ütlep: „Lääme kaeme: kui ni lamba vasta määgivä, sis oma minu,l kui ei määgi, sis sinul.” Nüit läävä mõlemba lambit kaema. Miis ütlep: „Ute mää!” ja lamba nakkase vasta määgmä. Sis võtt miis oma lamba ja viise karja tagasi.
Üles kirjutanud H. Mikkel (H II 56, 622/35 < Võnnu khk, 1895.