7. ISE KÄSK´ ÖÜDSIN KÄVVÄ

Sangaste

asan_10_ERV_156_(1160)_1r

Hoiatus metsapulma eest

ISE KÄSK´ ÖÜDSIN KÄVVÄ,
ime öüdsista tõreli:
„Maka’ koton, marjakene,
suigu’, suvi-linnukene! –
Öüdsin pia petetäs,
kavalusi kannetas –
öüdsin petvä pikä’ poisi’,
kandva korge’ kübärä’.
Ennemb petku peenü liiva’,
katku karradse’ kerigo’!

Tütärlatsi linnukene,
madaliku marjakene –
är’ sa mõtsast mehele mingu,
karja manta kaupa teku!
susi istus kirstu otsa,
kats´ kitse kaasiken,
viis pulli vedämen. –
Mine kotosta mihele,
viä viina’ kelderede,
kanna viina’ kamberede –
veli istus kirstu otsa,
kats’ naist kaasiken,
viis poisi vedämen!”

Mino veli maani’ tarka,
pand’ püssü purdes,
kuuse ossa ori-puus,
üle saat´ saaja ulga,
üle kats´ kaasiket,
üle viis vedäjat.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877)(SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 429/30 (97) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Sildid
Postitatud Nuurus