Ema haual
Puhja
1.
2.
3.
MÕTLI KÄO KUKKUVATA,
laane lindu laulevata –
ei ollut käo kukkumassa,
laanelindu laulemassa –
olli kaitsi vaestalasta.
Tõine pühkse tõise sil’mi,
silmä veeresta vesida.
Kulda-kirja rätt ol’li käen,
õbedatse rätinuka,
mure-nummer nuka pääl,
rõõmu-kirja keskeella.
Kui kaep nummert nuka pääle –
mure neil manna maadelie,
kui kaep kirja keskeelle –
rõõm neil manna maadelie.
Olli kaitsi, iki kaitsi:
„Tõse üles, memmekene,
tõse kirstu kirjutama,
kaasa vakka valmistama!”
„Ei või tõusta, ei tõota –
mul om aina avva päälla,
sinililli sil’mä päälla,
kullerkupu kolmu päälla,
kasteaina kaala päälla,
mul om muru moka päälla,
ristikaina rinna päälla!”
„Emakene memmekene,
ma a’a karja kabelide,
söödä aina avva päälta,
orasaina obesille,
ristikaina ritsikille,
kullerkupu konnadelle,
sinililli sigadelle –
tõse ikki, memmekene!”
„Ei või tõusta, ei tõota –
mul om manna maa-aisu,
suu manna surma-aisu,
kaala manna kalmu-aisu!”
„Tule iki, memmekene,
ma kütä sanna köömeluista, (köömenista)
rõõsast piimäst eidä lõunu,
ma tii villust sulle viha,
laasik paklist tii sul lava,
mõse manta maa-aisu,
suu manta surma-aisu,
tõse iki memmekene!”
„Ei või tõusta, ei tõota –
kessi sedä enne nännu,
enne nännu, muiste kuulu,
et om koolijas koduna,
külmä-jalga me talula!”
Viisid: Ann Minka ( EÜS VI 725 (43 ja 44) ja Kadri Sütt (EÜS VI 727 (52) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 833/5 (95) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).