Oma ja mehe kodus. Sõnakera
Sangaste
KUI MA ELLI ESÄ KOTTUN,
ani veerdu velle veeren,
oli ma kui osi murul,
kävve kui käbi külan,
usse lätsi uikeen,
tarre tulli tandseen.
Kui ma lätsi üle muru –
muru jäi taade kaema,
astse üle aija kolga –
aija kolk jäi alalema,
kost ma kõndse üle kõrre –
kõrs jäi taade kõnelema,
kos ma kondse üle niidu –
niit jäi (taade) nime küsima.
Niit es tija minu nime,
mina es tija niidu nime.
Kui ma elli esa kotun,
ani veerdu velle veeren,
pani ma pirru purdees,
õlekõrre kõnnikis. –
Nüüd pani palgi purdees,
noore kõju kõnnikis.
Perra kaes peju ema,
perra kaasa kasvataja:
konas ta uhmer alunes,
taru pakku tasanes;
kas panda palgi ette,
vai heida hiire ette.
Neiukene noorekene,
kabukene käpekene,
et sa kuule, mis ma kuugu,
pane tähele, mis (ma) pajata:
kui no sulle halvast tetas,
ülemeelde üteldes,
kui sul andas halva sõnu,
kakutas kalgi sõnu –
keri sa sõna kerasse,
mähi sõna mähkmede;
veereta kera sa vesile,
lase kera lainele.
Kera veerd sõna jo velile,
sõõrd sõna sõsarile.
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles A. Luksepp (H II 51, 332/5 (7) < Riia l < Sangaste khk, 1894).