Sarvepuhuja. Kalajõgi
Puhja
OLIN MINA ORJAS, KÄISIN KARJAS,
olin mina ollandi (pereme´e) sulane.
Pidi mind piitsku peksetama,
raudarooska rapsitama!
Sain mina vaenemees valama:
valsin vaheaida mööda,
kiidäl (?) küla kopelt mööda.
Sain mina suure saare alla,
saare alt ma leisin sarve.
Nakkasin sarve ajama,
nakkasin pilli puhkuma.
Rootsi kuningas kuulatas:
„Oleks see meesi meie meesi –
küll see meesi maksaks marja!
Suust ma söödas suhkarit,
pea päälta pähkenit,
joodas apu taariga,
söödas rõõsa piimaga!”
Kalad kullesid jõena,
augid suured, laugid otsas,
purikatel kirjud külled.
Viis: Ann Minka ( EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Juuli Sõber (86 a) (ERA II 78, 284 (5) < Puhja khk, Kavlida v, Puhja k < Rannu khk – R. Viidebaum, 1934).