Meri, luust sõrmus. Kiigelaul
Puhja
KÄI, KÄI, KIIGEKENE, kii-kiigäle,
käi väl’lä värävista, kii-kiigäle,
lao väl’lä laideesta, kii-kiigäle!
Mes sääl meie älli alla, kii-kiigäle?
Meri meil älli alla, kii-kiigäle.
Mes sääl mere keskeella, kii-kiigäle?
Kivi mere keskeella, kii-kiigäle?
Mes sääl kivi kül’le pääl’la, kii-kiigäle?
Sõgel kivi kül’le päälla, kii-kiigäle.
Mes sääl sõõla põhja päälla, kii-kiigäle?
Sõlg sõõla põhja päälla, kii-kiigäle.
Mes sääl sõle tel’le otsan, kii-kiigäle?
Sõrmus sõle tel’le otsan, kii-kiigäle.
Kost si sõrmus sinnä saije, kii-kiigäle?
Sõameeste sõrmeluusta, kii-kiigäle,
kalameeste kaalaluista, kii-kiigäle,
oma meeste õlaluista, kii-kiigäle,
küla meeste kül’le-luista. kii-kiigäle.
Laulnud Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 728 (61) ja (EÜS VI, 778/9 (41) < Puhja khk, Konguta v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).