Vara vaeseks
Sangaste
IKI, IKI, NÕR´KI, NÕR´KI,
iki, iki vaene lats´,
iki alle marja-aijä,
all nõr´ki nõgesevarsi,
Kes no ümbre linneli’a,
linneli’a, kargeli’a? –
Sine-siiva tsirgukene,
vaha-jalga vaimukene.
„Mis sa iked, vaenelats´ –
kas sa iket ehtemida,
vai tahad rõõmu-rõiveida?”
Ei ma ike ehtemida,
taha rõõmu-rõiveida –
ike ennist elokeist,
kaunist kasvo-põlvekeist!
Ime mull ollu – ei tiijä’,
ise (isa) ollu – ei mäletä!
Maha jät mu marja-suuru’,
usse kõrva ua-suuru’,
läve ala läädsä-suuru,
põrmantule põlve-korru.
Võõras´ ai erä leeväle,
virot´ vällä väreist,
tandsut´ vällä tanumist.
Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 430/1 (98) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).