Vara vaeslapseks. Ema ja armud. Ema haual
Puhja
Kui ema ärä koolep
EMAKENE MEMMEKENE,
rühksid koolda, ei elada,
maha minu jätid marja-suuru,
põrmandule põrmu-suuru,
kivi alla kirbu-suuru,
läve alla läätsa-suuru.
Memme viidi lävest väl’lä –
armu aste akenista,
memme viidi värätesta –
armu aste laideesta,
memme viidi tiida müda –
armu läits tii viirda müüda,
memme auda lastanessi (laskenessi) –
armu alla langenessi.
Tulep sii puulba õdagu,
muu kik lääva esäsile,
esäsile emäsile –
kohes lää mina vaene?
Võti ma liita liiva poole,
võti kaiva kalmu poole,
liidi üles liiva usse,
kaivi üles kalmu kaase.
Mes sinnä sisse silmätie?
Emä ennitse linike,
taade vastatse kasuka.
„Emakene memmekene,
tule mul kirstu kinnitama,
tule mu vakka valmistama!”
„Tütarlaits mul linnukene,
ei ma tõse, ei tõota –
mul jo manna maa-haisu,
kaala man mul kalmu-haisu.”
„Emakene memmekene,
ma küta ahju köömenista,
haun viha virdeesta,
lõunu heida rõõsast piimast –
vihu manta maa-haisu,
suu manta surma-haisu.
kaala manta kalmu-haisu.
Tõse iki ja tõota!”
„Tütarlaits mu linnukene,
ei ma tõse, ei tõota –
mul jo kalmu kaala päälla,
ristikheina rinna päälla,
sinililli silma päälla,
kullerkupu kulmu päälla.”
„Emakene memmekene,
tõse iki ja tõota!
Ma aja karja kabelide,
sööda muru mullikile,
ristikheina lehmielle!
tõse kirstu kinnitama,
tõse vakka valmistama!”
„Tütarlaits mu linnukene,
ei või tõusta, ei tõota –
kes om seda enne nännu,
ennem nännu, muiste kuulnu
et to koolijas kodunna
karvapää kaasitaman!
Jumal sul kirstu kinnitagu
Maarja vakka valmistagu!”
Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 727 (52) Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Leenu Rest (85 a) (E 59383/5 < Puhja khk, Pori – A. Vahkal, 1924); täiendatud (EÜS VI 749 (16) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt < Eeva Vihand (78 a), 1909); (EÜS VI 769 (33) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt (75 a), 1909); (ERA II 78, 247 (6) < Puhja khk, Ulila v, Kannu k – R. Viidebaum < Liiso Pehka (sünd. 1842. a) (Kopeeritud K. Soldani üleskirjatstest (1932. a.), 1934).