Ema haual
Sangaste
JUMAL JUMALAKENE,
Mari Madaleenakene!
Oles mul ema elanu,
kavva ollu kasvataja –
oles mul kotus kõrgemal,
mõni rind rikkaam.
Nüid ole Kaie ma kasina,
nüid ole Maie ma madala.
Ei ole armu andijaid –
enam on hirmu heitijaid
kui om armu andijaid.
Hirmu heitja elasse,
armu andja hauda lännü:
Jummal sunnis surma kätte,
näe nälļa koolu kätte,
kes võtţ varra mu vanema,
enneaegu emakese.
Jät mu küla ehitada,
valla naiste valmistada. –
Küla ehit külipäidi,
valla naene vastupäidi.
Jätnu maha marja-suuru,
põrmantule põlve kõru,
läve ala läätsa-suuru,
usse ala ua-suuru,
kivi ala kirbu-suuru.
Kohe lää ma vaene,
kohe astu ma armetu?
Lää aita armu otsma:
ait lüü mu armetus;
lää kotta kohust otsma:
koda lüü mu jõetus;
lää tarre õigust otsma:
tarre lüü mu tapetus.
Võõras emä Võnnu-kuri,
kate must kasvataja,
istus ema istemel,
astus ema asemel,
sääd mu ema sängi pääle,
tuke emä tooli pääle.
Ära taht mu süä laheda.
katski minna meelekene!
Oles ma tiias Tooni tare,
magajide maja paiga –
üles ronis nukke pidi,
maha saassi sainu mööda;
maha löössi koolu usse,
põrutasi põrgu värre, –
välla toossi oma ema,
kannassi ma kasvataja.
Ema havvasta kõneli:
„Tütarlatsi linnukene,
ei saa minna, ei saa tulla,
mul om manna maa hais,
suurrätin surma hais,
käissenna kääpa hais.”
„Emakene memmekene,
ma tii lipe liivakude,
musta mugla mollikude,
mõse manta maa haisu,
suurrätist surma haisu,
käissesta kääpa haisu.”
„Tüttarlatsi linnukene –
katski käe, katski jala,
katski kümme külleluud,
katski säitse sälļa luud. –
Lase ei liiv mu liigutada,
haud mul suuda ammuta,
kääbas kätta küünitada.”
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), teksti A. Luksepp (H II 51, 325/7 (1) < Riia l. < Sangaste khk, 1894).