Vara vaeseks. Ema ja armud
Otepää
Vana vaeselatse laul.
EMÄKENE MEMMEKENE,
rühgset koolda kui elädä,
rühgset vaiju kui vanata,
jättit mu külä ehhitä,
valla-naeis’te valmista:
külä mu küilmäste ehhiti,
valla-naese valusaste.
Emä vijässi lävestä –
armu aste akkenista,
emä vijässi väräjeste –
armu aste üle aija,
emä auda kandenese –
armu alla astenesse (lammenese).
Emäkene memmekene,
jättit maha marja-suuru,
läve ala läädsä-suuru.
Jätit maale marjakeses,
tee veerde tillukeses,
jätit minnu lülli lüvva,
jätit minnu kaagi kakku,
tõru hammaste tõrelda,
rist hammaste riielda.
Lätsi ma tare lävele –
es ole tarre tõistejata,
lätsi kua lävele –
es ole kotta kutsijata,
lätsi ma aeda lävele –
es ole aedast andijata.
Ei ole oma emakesta,
mesimarja memmekesta,
kes mu süötis, kes mu jootis.
Võõras esä, võõras ema,
võhivõõra mõlemba!
Aind ta pala – ütel paillu,
aind ta raasu – ütel rasse,
aind ta tühjä – ütel tükki.
Oh mu oma emäkeista,
mesimarja memmekeista!
Viis: Kristine Uibo (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 609/10 (75) < Otepää, 1890), täiendatud (H III 26, 222/3 (1) < Otepää – J. Silde < Liis ?, 1895) ja (H II 44, 513/5 (19) < Otepää – Villem Vaher, 1891).