Ema haual
Otepää
1.
2.
KOS MA AJA OMA KARJA,
kos ma keera oma kirja?
Aja memme avva pääle,
keera memme kirstu pääle.
Mis säält avvast vasta paisti?
Memme ennitse liniku,
suure suve rätikese.
Sääl ma iki ja nõreti.
Kuulis memme, kostis memme:
„Mis sa iket, tütar vaene?”
„Mis ma ike, memmekene! –
Jätit varra vaeses latses,
enne aiga armetus:
tulep rikas riidelema,
varaline vandelema.”
Kon ma istu, sääl ma ike,
kon ma saisa – saina like,
sinna juosk üits ojakene,
tegines üits tiigikene.
„Tule üles, memmekene,
tule aastas armu anma,
suves suuda mõskema,
päivas pääda silitsema!”
„Ei ma lää, mu tütar vaene –
jummal sulle armu angu,
suvi sinu suuda mõsku,
päiv sul pääda silitsegu!
Mul om suu man surmahaisu.
käte man om kääpahaisu,
muul kihal mullahaisu.”
„Tule üles, memmekene –
ma tie lipe linnukesita,
ma tie lipe maasekista,
küta sanna köömenista,
avvu vihta anikista. –
Mõse suu mant surmahaisu,
käte manta kääpahaisu,
muul kihal mullahaisu.
Tule üles, memmekene!”
„Ei ma lää, mu tütar vaene!
mul om kolmi hoitijata:
Tooni poiga pähitselõ,
Tooni tütar jalutsella,
vana Tooni keskeella.”
Viisid kirjutas üles A. Kiiss (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – < Mari Wulff (71 a) 1908) ja (EÜS V 146 (45) < Otepää khk < Palupera metsavahi karjus (umb 70 a), 1908); teksti Villem Vaher (H II 44, 513/5 (19) < Otepää khk, 1891).