Ema ei viinud vette. Ei lähe möldrile. Kivi merest
Puhja
KUI MINA OLLI EMA VÖÖLA,
alla andija söame,
sääl ma sei söame verda,
maidsi memme massa verda –
ütten massan ma magasi,
ütten kopsun ma kosusi.
Mõnda minust mõtteltie,
katti-kolmi kaubeltie –
isa oot hobeste poissi,
veli tahi talli poissi,
sõsar saani sõidutajad. –
Lõije Jummal tüttarlatse!
Veli käsk viia vedeja,
isa kanda kaevandude,
sõsar oija upputada.
Ema võttis kurja nõvvu,
haaras haige söame,
ikketelle, imetelle:
„Kudas vii vere vedeja,
kanna kulla kaevandude,
lükka Liisu lättede?
Jäägu alles tüttarlatsed –
et ei künna, küll äestab,
põimu põimab, niidu niidab,
niidu niidab rõõdakella,
põimu põimab põlvikella,
kaabib kattela käella.”
Kasva sõtsi, kiigu sõtsi!
Saie sõtsi kasvamaie,
saie sõtsi suurembale –
veli võt müida mölderile,
kaubeldagi kangurile.
Ei ma ei läha mölderile,
ei ka ei taha kangurile –
möldril kivi mürisi,
kangrul kera kõrisi.
Mölder võtab suure matti –
matti võttab, kats varastab,
sääl tema sõrmi sõimatie,
pää varsi vannutie.
Kivikene hallikene,
võinu sa meren müriseda
ja mere põhjana põrada,
enne kui meie kammerina –
nüüd sa rikkud näiju rinna,
nüüd sa kakkud näiju kaela.
(Laulul on mõndagi sõnada.)
Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (33) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 3, 866/8 (1) < Puhja khk, 1890).