Petis peiu
Rõngu
NEIU LAULIS NIIDU PÄÄLA,
peiu kuulas põõsa alla:
„Olessi näiu mulle saasse,
kabu mulle kaldanessa,
kee laul (kes laulab) vilun vitsa pääla,
Poolan püti põhja pääla,
Turun kirja tupe pääle –
suust ma söödas, suust ma joodas
suust ma söödas suhkerida,
usse päälta pähkenita,
Rootsimaalt toon rosinamarja,
Pihkva liinast piperkoogi.
Ma pane pilli pähitsede,
kandle kambre usse pääle,
panes pillile magama,
kandelele kambre-elle!!”
Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
pand ta piitsa pähitsede,
karbatsi kambre usse pääle,
pesse neiu pihta vasta,
säädse näiu sälga vasta:
„Seh-seh, seh-seh, neiukene,
seh-seh, sinu siidirätti,
seh-seh, kallis kaalarätti,
Rootsimaa rosinamarja,
Pihkva liina piperkoogi!”
Kui om peiu, anna piitska,
kui om roni, anna rooska!
Olgu otsas, jäägu jälle,
jäägu jälle kullejalle!
Viis: L. Kurg (EÜS III 33 (9) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906), teksti kirjutas üles Andres Käärik (H IV 4, 486/91 (7) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).