Petis peiu
Puhja
PETID, PETID, PEIUKENE,
petid pimella üüla,
valetid vara hommikulla!
„Tule mulle, neiukene!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene,
kui ei tule mu enese tõttu,
tule uue kuue tõttu,
kui ei tule uue kuue tõttu,
tule valge kasuka tõttu,
kui ei tule valge kas’ka tõttu,
tule valge saabaste tõttu,
kui ei tule valge saabaste tõttu,
tule vastse saabaste tõttu!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene!
Sunni ei sinnu survemaie,
taha ei teri tampimaie –
ma vii vilja veskielle,
massa mata mölderile.”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene,
tule küllu hoidemaie,
vara mannu vahtimaie,
salve mannu saisemaie!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene!
Mul künnab kümme hobusta,
sepitseb sada rehada,
niidab viisteist vikatit.”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene!
Ma vii pillil magama,
kandlel kaasa kammerida;
panen pilli päitsedie,
kandle kaasa jalutsidie.
Õika ütsi, õika katsi,
kui ei kuule kolmandani –
võta pilli päitsest,
kandle kaasa jalutsist;
võta pillil plirista,
võta kandelda kõlista:
tule, lindu, lüpsa lehma,
tule, kaasa, saada karja,
tule, oma, jooda hobu!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!
Kui sul küllu küllustada –
küll sinu küllul hoidijat:
küdi sul saisab küllu (salve) man,
ämm sul salve ääre man,
nadu tatsutab tarena.
Ei lää, ei lää peiukene –
kui saa minnes, kui saa jäänus,
siis viid piitsul magama,
kaikal kaasa kamberida,
paned piitsa päitsede,
kaika kaasa jalutside.
Õikad ütsi, õikad katsi,
kui ei kuule, kolmandani:
tule, litsi, lüpsa lehma,
tule, atta, aja karja,
tule, huura, jooda hobest!”
Viisi kirjutas üles J. Jaanus (EÜS IV 691 (1557) < Puhja khk, Ulila v, 1883), tekst: Eva Uin (68 a) (E 59101/4 (4) < Tartu < Puhja khk, Kavilda v – E. Potsepp, 1926).