Tunnen tuima
Puhja
Peiu noomitus
HELLAKESE VELLEKESE,
peiukese noorekese –
kui läät naista kosjuella,
tule mult luba küsima:
ma anna aidast alli kuue,
laatikesta laia vööda,
suhvlist suvi kübara.
Hellakese vellekese,
peiukese noorekese,
mine ju sinna talule,
kos oli kolmi näiu noori –
ära võtta õõrihanda (ööri?),
ei ka võtta keerukänga! –
Võtta vahelta vaene latsi,
kell om rüppe ruhkenu,
hame ammu voidenu.
See ju tijab orja hoole,
orja hoole, vaese vaeva,
see lääb rinnu rehe pääle,
kaala murden muule tööle,
maha pessi pikka rehe,
aganatse halva rehe.
Es jä udsu huule pääle,
ei ka põbu (põrmu?) põlle pääle.
Udsu jäie usse pääle,
põbu (põrmu?) jäie põrmandule.
Viis: Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 729 (63) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjrutas üles Jaan Loskit (H I 2, 506 (5) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).