Venna sõjalugu
Otepää
MUL OLL ÜTSI VÄIKE VELLE,
siegi viidi Vennemaale,
Vennemaale, väe pääle,
väe pääle värvatie.
Sõsar vellelta küsima:
„Vellekene, noorekene,
konas sa luppat käima tulla?
Tuled sina siissa kodo käima,
kui nie oja õlut juoskva,
mõtsa veere mõduda?”
„Sõsar, hella linnukene,
ei ma enne kodo tule,
oja kui juoskva obeste verda,
mõtsa veere mehe verda!”
„Vellekene, noorekene,
Ärä sina sõida sõa iena,
takan vainu valagu:
ien om sõa sõitemine,
takan vainu valamine!
Sõida sina sõa seena,
vala vainu (vaenu(väe)) keskeella!”
Tuli veli sõast koju.
Peni haukab esmast kõrda,
tuli ema kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab tõista kõrda,
tuli esa kaema:
es ta tunne oma poega.
Peni haukab kolmat kõrda:
tuli veli kaema:
es ta tunne oma velle.
Peni haukab neljat kõrda:
tulli sõsar kaema.
Sõsar tuuse oma velle
aetusta hammeest,
kirivista kindiist.
„Vellekene, noorekene,
tule, tukke tooli pääle,
pane piitska pengi pääle,
kinda laja lavva pääle!
Aja mulle sõa juttu,
vaaku mulle vainu juttu:
kas om sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
„Sõsar, hella linnukene,
ei ole sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõan om armas hallast mõõka,
hallast mõõka, kanget hobest!”
Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjtas üles Villem Vaher (H II 44, 509/10 (10) < Otepää khk, 1891).