Venna sõjalugu
Otepää
Sõa laul
KEIS TÕI SÕA SÕNUMIDA?
Vares tõi sõa sõnomida.
Keis lät sõtta minema –
kas lät esa vai lät ema,
vai lät väike velleke?
Ei lää esa, ei lää ema,
ei lää väike velleke –
vanal vellel paras minna.
Vana veli väegä vannus,
väega vannus, väega taples;
esa valmist sõariistu,
ema aie udsuhamet,
sõsar sõrmits kindisella –
esi sõrmits, esi kõnõl:
„Vellekene, hellakene,
mine sõa keskeelle,
vaenu vangerde vahele:
iist küll sinnu heidetasse,
takast sinnu tappetasse.
Tulin, veli, sõast koju,
sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin esa tare lävele:
„Tere, esä, tunne poiga!”
„Kost ma tunne oma poiga?
See ei ole minu poig –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”
Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin ema tare lävele:
„Tere, ema, tunne poiga!”
„Kost ma tunne oma poiga?
See ei ole minu poig –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”
Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin velle tare lävele:
„Tere, veli, tunne velle!”
„Kost ma tunne oma velle?
See ei ole minu veli –
sõamiis, sõahobune,
sõa-vai-varsa varsakene,
sõa sadul su hobusel,
sõaluuga (look) lodjapuusta,
sõakübär om sul pääna,
sõamõõka om sul vöölna,
sõasaapad sul jalana.”
Sõitsin, sõitsin, hellad velled,
sõitsin sõtse tare lävele:
„Tere, sõtsi, tunne velle!”
„Jah ma tunne oma velle –
omist kirivist kindist,
omist aetust ammist,
palla pooli palistuisist.
Minu velle, vellekene,
istu maha pengi pääle,
kaiba mulle sõajuttu:
kuis sääl sõan sõditas,
taga Narva tapeltase?
Kas om vetta hobusel juvva,
kas om patja pääda tukke,
kas om sõan naene armas,
vai om sõan kaasa kallis?
„Minu sõtsi, sõtsekene!
Ei ole sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis –
sõan om armas haillast mõõka.
Verda om sõan hobusel juvva,
kivi om sõan pääda tuke:
nii kui siin om viikeist,
nii om sõan verekeist;
nii kui siin om puukeisi,
nii om sõan luukeisi.”
Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kütt (H III 22, 61/5 (1) < Otepää – J. Silde, 1895).