Haned kadunud
Otepää
PEREMEES PEREMEHEKENE,
perenaine, naisukene,
muile andis muuda tööda,
mulle andis anid hoita,
anid oita, kanad kaitsa.
Aa’si ma ani vesile,
keeruti kana kesäle,
esi mina lätsi kõrtsusseni;
sääl ma jõien suutäis viina,
suutäis viina, tõine „piiva”.
Jäi ma veidi joobenussa,
heitsin purjus puhkamaie.
Pandse pää pakku pääle,
kaala katte kannu pääle,
nii ma jäi marjake magama.
Sis tulli kulli kuusikusta,
halva lindu aavikusta,
aeas mu ani vesilta,
keerutas kana kesälta.
Läksin ma anni otsimaie,
kanakeisi katsumaie.
Joosin, joosin, kargsin, kargsin,
joosin ma üle jõgede,
kargasin üle kallaste.
Kes mulle joostes vasta tulli?
Tulli mul vasta kündija.
„Kündija, mu ella venna,
nägid sa minu anisi,
kuulsid sa minu kanasi?
„Es no_s näe, es no_s kuule!”
Joosin, joosin, kargsin, kargsin,
joosin ma üle jõgede,
kargasin üle kallaste.
Kes mulle joostes vasta tulli?
Tulli mul vasta äestaja.
„Äestaja, mo ella venna,
nägid mo armsaid anisi,
kuulsid mo kallid kanasi?”
„Es no_s näe, es no_s kuule!”
Võtsin kündijalt kübärä,
äestajalt hüvä hobese –
küppär mass kümme küläda,
sadul mass sada taluda,
hobu mass otepä liina. –
Siis see kündija kõneles,
äestaja vasta kostis:
„Mine sina Rõuge mõisaesse –
sääl sinu anid tappetasse,
sääl sinu kanad kakkutasse!
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 150 (62) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 287/9 (1) < Otepää khk, (1889).