Kolm kätkit. Salme laul
Rannu
ÕUELE KOLMED VÄRAVAD, kiike, jääle,
väljale kolmed orassed, kiike, jääle,
tapule kolmed umalad, kiike, jääle,
emal kolmi tütarlasta, kiike, jääle
Kolm oli hälli neil toassa, kiike, jääle,
üks olli sängile sääetud, kiike, jääle,
teine pantud parde külgi, kiike, jääle,
kolmas liidetud laesse, kiike, jääle.
Kes olli sängile säetud, kiike, jääle,
seda isa hoideella, kiike, jääle;
kes oli pantud parde külgi, kiike, jääle,
seda ema hoideella, kiike, jääle;
kes oli liidetud laesse, kiike, jääle,
sell kaisid kolmed kosilased, kiike, jääle:
üks olli kuu, teine päiva, kiike, jääle,
kolmas tähte täsimeesi, kiike, jääle.
„Neiukene, noorekene, kiike, jääle,
kas sa lähed kuulegi, kiike, jääle?”
„Ei mia läha kuulegi, kiike, jääle –
kuul om kolmed kurjad tembud, kiike, jääle:
kord ta kasvab, teine kaob, kiike, jääle,
kolmandas kaob koguni, kiike, jääle.
„Neiukene, noorekene, kiike, jääle,
kas sa lähed päevalegi, kiike, jääle?”
„Ei ma läha päivalegi, kiike, jääle –
päiv see paistab palavaste, kiike, jääle:
mõned mõisad põletab, kiike, jääle,
mõned kõrdsit kõlloteleb, kiike, jääle.”
„Neiukene, noorekene, kiike, jääle,
kas sa lähed tähelegi, kiike, jääle?”
„Ma lään tähel täiel mehel, kiike, jääle,
tähel, täiel poisikesel, kiike, jääle:
tähel täkkud talliesse, kiike, jääle,
tähel hobused ilusad, kiike, jääle.”
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2718 (33) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 115/7 (21) < Rannu khk, 1889).