Kosjahobu. Tütred vette
Kursi/Äksi
ÖÖD MINA ÕLLUN, PÄÄVAD KALLUN,
ööd mina õllun õitsessagi,
päävad kallun karjassagi,
kahe jõe kalda alla,
kolme jõe kolga peale,
nelja jõe nurga peäle,
viie allika vilula.
Kes mu juureje tulivad?
Tulid kaksi kaubameesta,
kaksi kaubame(he) sulasta.
„Neitsikene noorekene;
müi meile isa hobune,
kauple venna kosjaruuna!“
Mina mõistan, jälle kostan:
„Oi te’ hullud kaubamehed,
oi te’ hullud või rumalad!
Ennep ma müin mütsi peasta,
kauplen kindad käesta,
kui müin isa hobuse,
kauplen venna kosjaruuna!“
Minu vennal kallis ruuna,
kuldakapja kosjaruuna –
kui ta hirnub, kui ta tantsib,
kui ta hirnub – ilma helgib,
kui ta tantsib – taevas läigib!
Ei ta hirnu heinusida,
ei ta kallu kaerusida:
hirnub selga istujada,
kallub kangi valla(a)ida.
Venda sõidab kosjateeda,
ajab neiu asjasida.
Tuleb ta kosjast koduje.
„Emakene, memmekene,
ei tule naene minule,
ei tule mini sinule,
et sul palju tütterida.
Emakene memmekene,
võta panna tütterida,
laotada lapsukeisa –
siis tuleb naine minule,
siis tuleb mini sinule!“
Ema võtt’ panna tütterida,
laotada lapsukeisa:
ühe pani pardiksi pajusse,
teise rääkuks rukkieie,
kolmanda tedreks tii-arule.
Ema läks siis karja saatemaie.
Tetre hüidis tee-arulta,
rääku rääkus rukkiessa,
pardike pajust pajatas:
„Emakene, memmekene,
isi sina, kallis, saadad karja –
kus sinu kuldene minija,
hõbedane poja naene?“
Mini padjussa pajatab,
lina alla liigutelleb.
Viis: Jaan Lobjakas (78 a) (EÜS VIII 298 (35) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj. – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles J. Valk (H II 28, 265/7 (2) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).