Mõõk merest
Torma
VEERE, VEERE, PÄEVAKENE, helelee, helelee,
veere päeva, me’ väsime,helelee, helelee,
kulu päeva, me’ kulume, helelee, helelee,
Väsivad mehed vägevad, helelee, helelee,
tüdivad mehed tugevad, helelee, helelee –
miks ep tüdi tütarlapsi, helelee, helelee!
Ei ole aega päeval veerda, helelee, helelee,
päev soeb sulaste päida, helelee, helelee,
kammib karjalaste päida, helelee, helelee,
piirab pikka neiu peada, helelee, helelee,
hari kuldane käessa, helelee, helelee,
pealauda laasiline, helelee, helelee.
Hari sulpsatas meresse, helelee, helelee,
pealauda laineesse, helelee, helelee.
Läksin Peetri palvielle, helelee, helelee,
Andresse hüva sõnule, helelee, helelee:
„Kulla Peeter, hella Peeter, helelee, helelee!
Mine too hari meresta, helelee, helelee,
pealauda laineesta, helelee, helelee,
kuldakammi kaldaasta, helelee, helelee!“
Ei olnud aega Andressella, helelee, helelee,
pisut aega Peeterille, helelee, helelee,
paljut aega Paavelille, helelee, helelee:
Peeter tegi pingikesi, helelee, helelee,
Andres alus-lauakesi, helelee, helelee,
Paavel peale patjasida, helelee, helelee.
Läksin ise tillukene, helelee, helelee,
mööda vetta veikekene, helelee, helelee,
mööda kallast kaunikene, helelee, helelee,
helmini Emajõgeje, helelee, helelee,
kaelani kalameresse, helelee, helelee.
Mis mul põlvi puutunessa, helelee, helelee?
Mõõka põlvi puutunessa, helelee, helelee.
Mis mul vööni välgatelles, helelee, helelee?
Kala vööni välgatelles, helelee, helelee.
Mis mul kaela kahvatelles, helelee, helelee?
Vesi kaela kahvatelles, helelee, helelee.
Võtsin mõõga ma kädeje, helelee, helelee,
viisin mõõga mõisaasse, helelee, helelee,
panin saksa laua peale, helelee, helelee,
tinakannu kaane peale, helelee, helelee.
Saksa lauda laksatelles, helelee, helelee,
tinakanni tiksatelles, helelee, helelee.
Saksad juurde küskelema, helelee, helelee:
„Kust see mõõka välja toodud, helelee, helelee?“
Mina mõistsin, korralt kostsin, helelee, helelee:
„See mõõka meresta toodud, helelee, helelee,
sõjameeste sõrmeluista, helelee, helelee,
kalameeste kaela luista, helelee, helelee,
pisikeste põlve-luista, helelee, helelee,
oma venna otsa-luista, helelee, helelee.“
Viisi kirjutas üles K. A. Hermann (EÜS IV 310 (564) < Põltsamaa < Torma), teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 470/2 (3) < Torma khk, 1895).