REGILAULUD KOOLIPROGRAMMIS

Tartumaa regilaule on Põhja-Tartumaa regilaulikus “Lähme Loojale loole” ja Lõuna-Tartumaa regilaulikus “Läämi siistä sedä tiidä” kokku üle 1800. Nende hulgast otsida sobivaid regilaule koolitunnis käsitlemiseks on liiga palju – ja seda nii õpilastele kui õpetajatele.

Koolitundides tutvutakse erinevate laulutüüpidega, aga ka regilaulu poeetiliste võtetega: algriim, parallelism, kordused, kujundid. Käesolev valimik ongi koostatud nii, et igaüks saab kiiresti leida vajalikud laulunäited. Kuna Tartumaa jaguneb keeleliselt Põhja- ja Lõuna-Tartumaaks, ja need keelealad on väga erinevad, siis on valikus laule mõlemalt keelealalt.

Regilaulud on esitatud koos nootide ja viiside kuulamisvõimalusega.

NB! Kuulamiseks valida laulu pealkiri paremal olevast menüüst. —>. S.t: tuleb valida laul ja sellele eraldi klikkida. Lihtsalt sirvides laulu valides ei avane kogu valikumenüü.

NB!!! Praegu on helifail olemas ainult nendel lauludel, kus on pealkirja juurde menüüs lisatud: helifailiga (kadri- ja mardilaulude ning lõikuslaulude juures näiteks). Teistele lisatakse helifailid esimesel võimalusel, seda ei saa koostaja ise teha.

Helifailid mängivad vastavat lauluviisi kolm korda. Edaspidi on kavas lisada laulud ka laulduna, aga see võtab aega. Praegu saab kuulata võrukeelseid laule ansambli “Ilmarikas” esituses: https://www.folklore.ee/Kannel/index2.html

Võrumaa laulude menüüst valida Helü.

ÜLES, ÜLES KÜLANAISED,
üles lehmi lüpsemaie,
karja välja saatemaie!

Teie neiud laisad neiud –
teie kari karjaaias,
teie mullikad mudalla,
teie ärjad ikkeenna.

Meie neiud virgad neiud –
meie kari karjamaalla,
meie ärjad einamaalla.

Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (102) < Tartu-Maarja khk (1895-1896);
teksti G. Tenter (H II 28, 384 (26) < M-Magdaleena khk (1888).

V I I S:

OI, TULE ÜLES, OI, TULE ÜLES,
tule üles, valge vällän
tule üles, valge vällän!
Oi, juba kuu, oi, juba kuu,
juba kuu kua lävel,
juba kuu kua lävel!
Oi, juba agu, oi, juba agu,
agu aida arja pääl,
agu aida arja pääl!

Viis: J. Tamm (Hargla köster) EÜS I 800 (83) < Sangaste khk, Tõlliste v – J. Aavik, 1904), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 26435/6 (28) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v, 1896).

V I I S:

Varased tõusjad

VARA TÕÕSEB PÄÄVAKENE, elle, elle, leelo, leelo,
vara tõõseb, vara tõttab, elle, elle, leelo, leelo,
vara ruab, vara ruttab, elle, elle, leelo, leelo.
Vara lääb vares vaule, elle, elle, leelo, leelo,
enne aega hakikene, elle, elle, leelo, leelo,
viel varem mina vaene, elle, elle, leelo, leelo.
Manda süöda, manda juoda, elle, elle, leelo, leelo,
mana marjuke muata, elle, elle, leelo, leelo,
pohlaleheke puhata, elle, elle, leelo, leelo.

Viis: Kadri Katsan (67 a) (EÜS II 275 (1) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv, 1905); tekst: Krõõt Anask (H II 4, 598/9 (75) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

H E L I:

Laisk neiu – lehmad lüpsmata

ÜLES, ÜLES, KÜLARAHVAS, üles, üles,
üles lehmi lüpsemaie (nüssemaie), üles, üles,
üles karja saatemaie, üles, üles!
Juba kuu koa lävel, üles, üles,
agu armas aida lävel, üles, üles.

Laiska neiu kosti vasta, üles, üles:
„Küllap leppa lehma lüpsa, üles, üles,
kahar kõivu karja saadi, üles, üles,
silepuu sinike söödi, üles, üles,
vaherpuu vasika joodi, üles, üles!”

Viis: Mari Pehka (pärit Puhjast, 58 a) (EÜS V 551 (9) – M. Pehka, 1908); tekst: Ann Sirel (H IV 3, 828/9 (12) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

V I I S:

Hainateo laul

ESÄ TE’K MUL HELLE RIHA, le-lee, lelo-le-lee,
veli varre kirjutanu, le-lee, lelo-le-lee.
Kelles riibu Riia niidu, le-lee, lelo-le-lee,
kelles võta Võnnu niidu, le-lee, lelo-le-lee?

Jumalal o’l Jutik-lehmä, le-lee, lelo-le-lee,
Maarijal o’l Maarik-lehmä, le-lee, lelo-le-lee,
Pühälvaimul Pühik-lehmä, le-lee, lelo-le-lee –
tolle riibu Riia niidu, le-lee, lelo-le-lee,
tolle võta Võnnu niidu, le-lee, lelo-le-lee.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 251 (1804) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva nr 309), tekst: Mai Liping (83 a) (H II 44, 607 (21) < Otepää < Sangaste khk,

V I I S:

2.

Ainale kullale,
LÄÄMI LAANDE KUHJA LOOMA, ainale, kullale, kullale!
tule, tule, tuulekõne, ainale, kullale, kullale,
vii ära vihmahuugu, ainale, kullale, kullale,
vii vihma Virumaale, ainale, kullale, kullale,
aja huugu Harjumaale, ainale, kullale, kullale!

Virumaal vili kuivab, ainale, kullale, kullale,
Harjumaal hain närbib, ainale, kullale, kullale.

Jää meile, päiväkõne, ainale, kullale, kullale,
meie hainu kuivatama, ainale, kullale, kullale,
et saas kuhja valmis luvva, ainale, kullale, kullale.

Kuhja tiimi kukukõse, ainale, kullale, kullale,

rua Rootsi neitsikese, ainale, kullale, kullale,
alla pane haavaossa, ainale, kullale, kullale,
pääle pane pihleossa, ainale, kullale, kullale!

Üles kirjutanud P. Kurg ja hr Bruus (EÜS II 9 (8) ja EÜS II, 29 (8) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905); teine viis (EÜS VII 68 (20) < Rõngu khk –  P. Kurg ja L. Kurg, 1909-1910).

V I I S (1):

V I I S (2):

VIKAT NIIDAB, MA VILISTAN, heinale, heinale,
uidu-tuidu turba-eina, heinale, heinale,
ubaleht oli õrna eina, heinale, heinale!
Niitsin viie vikatiga, heinale, heinale,
Saod aasin saja rihaga, heinale, heinale.
Viisi-kuusi kuhjakesta – heinale, heinale,
kuhjad paistsid Kuremaale, heinale, heinale,
saod küll paistsid Saksamaale, heinale, heinale!
Ei neid söönud äia ärjad, heinale, heinale,
äia ärjad, ämma lehmad, heinale, heinale,
mesimarja memme lehmad, heinale, heinale!

Laulnud Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11) ja ERA II 29, 319 (15) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930).

V I I S:

Karjatse laul

SÜÜ, SÜÜ, MEIE KARI,
süü seda, mis ma söödan,
juu seda, mis ma joodan,
süü seda söödirohtu,
laku seda luaneeina,
kuni tõuseb tõrvalilli,
kuni kasvab kanarpikku,
kuni ajab angervaksa!

Õlle-õlle, õitse,
killa-kalla, karja!

Laulnud Krõõt Anask (79 a) (EÜS II 753 (117) ja EÜS II 643 (144) < Jõhvi < Kodavere khk, Kokora v, Pärsikivi k – P. Penna ja K. Luud, 1905).

H E L I:

Karjalaul

KUNAS SAA MINA KODUJE,
kunas saa kodu kuhale?
Kavvel om minu koduja,
kavvel om, kavvest nävvisse,
kavvest harja hall´entelle,
kavvest paari paistunessa.

Kust mina tundsi oma kodu,
arvasi isa aseme?
Meil oli kodu kullasseppa,
taren taaderte tegija,
meil oli isa kullasseppa,
venda taaderte tegija,
onu sanga kirjutaja.

Kodust tõusi kullasuitsu,
tare harjast hallast suitsu,
sannast sangakirja suitsu –
säält ma tundsi oma kodu,
talu seitseme tagata,
valla kümne kohtadelta.

Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 70 (32) < Tartu linn, 1909-1910); tekst: Maret Koorits (76 a) (H II 50, 816/7 (96) < Äksi khk, Saadjärve v – Paul Sepp, 1894).

H E L I:

AA SIIA, õllele, KARJAKENE, õllele,
siia keera, õllele,  kirjakene, õllele,
aa siia, õllele,  Maari karja, õllele,
siia keera, õllele,  Maari kirja, õllele!
Konas me kulla, õllele,  kokku saame, õllele,
konas me ella, õllele,  ütte saame, õllele,
kulla kokku, õllele,  kutsutigi, õllele,
ella ütte, õllele,  hõiguti, õllele,
marja ütte, õllele,  maaliti, õllele!

Laulnud Linda Kurg (EÜS III 37 (27) ja EÜS III, 67/8 (27) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906).

V I I S:

SÜÜ KARI, õlle, õlle, SAISA KARI, õlle, õlle,
seeni jakka, õlle, õlle, viisu kabla, õlle, õlle,
kinnitelle, õlle, õlle, kängä rihma, õlle, õlle,
pane paela, õlle, õlle, seere pääle, õlle, õlle.

Kari seie, õlle, õlle, ma magasi, õlle, õlle,
hulga jõie, õlle, õlle, ma uinusi, õlle, õlle,
kari seie, õlle, õlle, kaldeenna, õlle, õlle,
esi mängse, õlle, õlle, mäe päällä, õlle, õlle,
leetitesi, õlle, õlle, lepikunna, õlle, õlle,
kaie kulla, õlle, õlle, kuusikunna, õlle, õlle.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 213 (109) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 788 (7) < Sangaste khk, Tõlliste v < M. T., 1898).

V I I S:

VIHMAKENE, VELLEKENE, õõ-oo,
ära minu likkes tekku, õõ-oo,
likkes tekku-ui linnukesta, õõ-oo,
kaunist karjalatsekesta, õõ-oo!

Ei ole kodu, kon ma kuiva, õõ-oo,
ei ka tare, kon ma tahena, õõ-oo,
ei ole taati tare tennu, õõ-oo,
veli palke veeretanu, õõ-oo –
külataati tegi tare, õõ-oo,
külaveli veerit palgi, õõ-oo.

Tegi tare Tallnade, õõ-oo,
elukambre Kambjade, õõ-oo,.

Viisi üleskirjutaja: P. Kurg (hr. Bruus’i abiga) (EÜS II 9 (11) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905); tekst: Mari Raudsepp (72 a) (EÜS VI, 316 (33) < Rõngu khk, v, Raigaste k. – A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).

V I I S:

ÜLE, ÜLE,VIHMAKENE, elle-elle, leelo-leelo,
üle vihmanuke’ne, elle-elle, leelo-leelo!
Vii vihma Venemaale, elle-elle, leelo-leelo,
a’a uugu Arjumaale, elle-elle, leelo-leelo –
sääl vihma oodetasse, elle-elle, leelo-leelo,
egä päev palleldasse, elle-elle, leelo-leelo.
 
Venemaal jo vili põlesse, elle-elle, leelo-leelo,
Venemaal on mehed mustad, elle-elle, leelo-leelo,
mehed mustad, naesed laesad, elle-elle, leelo-leelo,
poisid kannukarvalised, elle-elle, leelo-leelo,
tüterid jo igitigi’sed, elle-elle, leelo-leelo.
 
Meie maal on mehed valged, elle-elle, leelo-leelo,
mehed valged, naesed virgad, elle-elle, leelo-leelo,
poisid poolesakselased, elle-elle, leelo-leelo,
tüterid jo kullakarvalised, elle-elle, leelo-leelo.

Laulnud Kadri Katsan (67 a) (EÜS II 275 (1) ja EÜS II, 446 (184) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

V I I S:

Vihm üle. Vihma ära soovimine

VIHMAKENE, VELLEKENE,
huukene omatsekene,
vii vihma Virumaale
aja huugu Harjumaale:
Virun vihma vaadeti,
Harjun huugu oodeti.

Mine üle vihmakene,
mine üle, meeli ära,
käi tasa taldu ära!

Ära minnu likes teku!
Likes tėėt, mina ligune,
märjas tėėt, mina mädane –
ei ole kottu, kun’ ma kuiva,
tare asend’ kon tahene,
ole’i esa tarre tennu,
veli nurka nukertennu,
sõsar pa´lki tsõõritanu.

Võõras esa tare tennu,
võõras nurka nukertenu,
võõras veli parre pannu.
võõras pa´lki tsõõritanu.

Tare tettu tammepuusta,
paari pantu partsiluusta,
katus katet kalaluusta.

Laulmise järgi üles kirjutanud J. Tamm (H II 59, 817 (12) ja H II 59, 819 (106) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898); teksti täiendatud (E 64757 (2) < Sangaste khk – H. Toom, 1930).

V I I S:

MELLES ILMAKE UDSUNE, eo-eo-eo-eo-ee
melles taivas tahmastedu, eo-eo-eo-eo-ee? –
Sellep ilmake udsune, eo-eo-eo-eo-ee,
sellep taivas tahmastetu, eo-eo-eo-eo-ee,
et ne sõtsi sõneleva, eo-eo-eo-eo-ee,
velitse viha peava, eo-eo-eo-eo-ee,
kälitse kärava, eo-eo-eo-eo-ee,
tädipoja tänkeleva, eo-eo-eo-eo-ee,
lella latse leppimada, eo-eo-eo-eo-ee,
onupoja oigeleva, eo-eo-eo-eo-ee.

Sellep ilmake udsune, eo-eo-eo-eo-ee,
sellep taivas tahmastedu, eo-eo-eo-eo-ee.

Paista, paista, päivakene, eo-eo-eo-eo-ee,
paista siia platsi pääle, eo-eo-eo-eo-ee,
kündija kübärä pääle, eo-eo-eo-eo-ee,
äestaja äkke pääle, eo-eo-eo-eo-ee!

Vii vihma Villandile, eo-eo-eo-eo-ee,
aja hoogu Harjumaale, eo-eo-eo-eo-ee –
Villandi vili kõrbenessi, eo-eo-eo-eo-ee,
Harju aita palasse, eo-eo-eo-eo-ee.

Villandil om mehe musta, eo-eo-eo-eo-ee,
mehe musta, naise laisa, eo-eo-eo-eo-ee,
tüttriku igitigitse, eo-eo-eo-eo-ee,
latse tuli-tukkikese, eo-eo-eo-eo-ee.

Meie maal om mehe valge, eo-eo-eo-eo-ee,
mehe valge, naise virga, eo-eo-eo-eo-ee,
poisi kullakarvalise, eo-eo-eo-eo-ee,
latse hõbelastukese, eo-eo-eo-eo-ee.

Viis: Mari Jürgenson (72 a) (EÜS VI 728 (60) < Puhja khk., Konguta v. – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 818/9 (4) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888)

V I I S:

Põllu pandmise lõpetus.

LÕPE, LÕPE, PÕLLUKÕNE, lõpele, lõpele,
vähäne sa, väljakõne, lõpele, lõpele!
Kui sa ei lõpe, põllukõne, lõpele, lõpele,
vähene ei väljakõne, lõpele, lõpele,
ma jäta sijä tsirgu süvvä, lõpele, lõpele,
sijä lõo lõõritede, lõpele, lõpele,
sijä kure kumartede, lõpele, lõpele,
pääsukõse pääle tulla, lõpele, lõpele.

Tsõtsikõse linnukõse, lõpele, lõpele,
läki uvve ii pääle, lõpele, lõpele,
tõse vastse vao pääle, lõpele, lõpele,
kohes mi eilä ii jäti, lõpele, lõpele,
varrre (toona) vao mi uneti, lõpele, lõpele.

Lõpe, lõpe, põllukõne, lõpele, lõpele!
Kui ei lõpe lõigatenna, lõpele, lõpele,
siis ma jäta tsirke süvva, lõpele, lõpele,
tsirke süvva, nir´ke neeldä, lõpele, lõpele.
Söö tsirku, neelä ni´rki, lõpele, lõpele,
haara veerest, ahka tsirku, lõpele, lõpele!

Viisi kirjutas üles K. Martinson (EÜS IV 422 (846) < Otepää), teksti Kristjan Gross (H II 31, 787 (5 ja 6) < Sangaste khk, Laatre v, Miku t, 1888), täiendatud (H III 23, 134 (23) < Sangaste khk – A. Raid, 1895).

V I I S:

Lõikuslaul

LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, helelee, helelee,
käi kokku, käärukene, helelee, helelee,
et saaks väljad karja käia, helelee, helelee,
mäed sälu mängitada, helelee, helelee.

Lõika, lõika, sirbikene, helelee, helelee,
saa otsa, saarekene, helelee, helelee,
vähene sa,väljakene, helelee, helelee,
kogu, kulla rauakene, helelee, helelee.

Lõpe, lõpe, põllukene, helelee, helelee!
Kui sa’i (sa ei) lõpe, siia jätan, helelee, helelee,
siia jätan sirgu süia, helelee, helelee,
kõrred veiste veeretada, helelee, helelee,
kesad kitse keerutada, helelee, helelee,
nirgi näljase närida, helelee, helelee.

Linalõikus

LINAKENE, LINNUKENE, lõpele, leelale!
Lõpe ärä, pikä põllu, lõpele, leelale,
lõpe, kui su lõpetasse, lõpele, leelale,
vähäne sa vähändenna, lõpele, leelale,
arja pitti ajadenna, lõpele, leelale,
kuidu pitti kiskudenna, lõpele, leelale.

Lõpe ära, linakene, lõpele, leelale –
kui sa’i lõpe lõpetenna, lõpele, leelale,
ega’i vähäne vähändenna, lõpele, leelale,
jääd sa lõokeste lõpetada, lõpele, leelale,
pääsukeste pääle kävvä, lõpele, leelale,
karu poigel veel karata, lõpele, leelale.

Lõpe ärä, pikä põllu, lõpele, leelale!
Pääsukese so pääle laseva, lõpele, leelale,
kure so kokku koguva, lõpele, leelale,
üükulli so üle lendävä, lõpele, leelale,
muu linnu so murrava, lõpele, leelale.

Lõpe ära, pika põllu, lõpele, leelale!
Kui sa’i lõpe lõpetenna, lõpele, leelale,
ega’i vähäne vähändenna, lõpele, leelale,
jäägu sa kurgi koguda, lõpele, leelale,
lõokeste lõpetada, lõpele, leelale,
üükullil üle kävvä, lõpele, leelale,
pääsukestel pääle laske, lõpele, leelale,
räägul sisen rääksu lüvvä, lõpele, leelale,
partsi parvil pesitädä, lõpele, leelale.

Lõikuse lõpetuse laul sirbi viskamise ajal.

SIRISE, SIRISE, SIRBIKENE, lõigake, lõigake,
kõrise, kõvver ravvakene, lõigake, lõigake!
Kelle sirp siin ette jõvvap, lõigake, lõigake,
sellel peigmees mütsi ostap, lõigake, lõigake.

Viis: (ERA III 6, 190 (27a) < Võnnu); tekst: H II 56, 585 < Võnnu, Mäksa v. – H. Mikkel (1895).

V I I S:

Lõikuslaul. Rukkilõikuse ajal lauldi

UJU OTSA, IIKENE, hõigake, lõigake,
uju otsa, veere veerte, hõigake, lõigake!
Kui sai otsa ju ujunu, hõigake, lõigake,
kui sai veere ju vedanu, hõigake, lõigake –
otsan olid ugalased, hõigake, lõigake,
veeres olid venelased, hõigake, lõigake,
saares suured sakselased, hõigake, lõigake.

Uju otsa, iikene, hõigake, lõigake,
uju otsa, veere veerte, hõigake, lõigake!
Otsan uutva õllevaadi, hõigake, lõigake,
veeren vahtva viinavaadi, hõigake, lõigake.

Viis: (ERA III 6,183 (3) Võnnu). Teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 573 (11) < Võnnu khk, Mäksa v, 1895), täiendatud (EÜS IX 347 (116) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Ahunapalu k – J. Müür < Marta Rammul (20 a), 1912).

V I I S:

Lina kasvule

LINA TEGIN LIIVAKUSSE, helelee,
odrad tegin orumaasse, helelee.
Seal kasvis lina nii kui linti, helelee,
linakupar nii kui kulda, helelee.
Sealt ma raamsin rüpe täie, helelee,
isa hõbehõlma täie, helelee,
ema kuldse kuue täie, helelee,
rohelise rokka täie, helelee,
kalevise kaltsu täie, helelee,
sõlmitud sõbade täie, helelee.

Viis: Juula Prosin ( EÜS V 1187 (62) < Ta < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe, 1908); tekst: Julie Sepp (H III 9, 167 (2) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Tuimõisa kool, 1888).

V I I S: 

Karjatütrukukõse laul

VEERI, VEERI, PÄIVÄKÕNE, elleroo, elleroo,
veeri, päivä, vettä möödä, elleroo, elleroo,
lase mõtsa latvu möödä, elleroo, elleroo!
Veeri sinnä, kon mu velle, elleroo, elleroo,
tsõõri sinnä, kon mu tsõtsi, elleroo, elleroo!

Mes ma anna veerijäle, elleroo, elleroo?
Vöö ma anna veerijäle, elleroo, elleroo.
Mes ma anna tsõõrijäle, elleroo, elleroo?
Sõle anna tsõõrijäle, elleroo, elleroo.
Veeri, vöö vöölde pane, elleroo, elleroo,
tsõõri, sõle rinda pane, elleroo, elleroo!

Päiväkõne, mõrsjakõne, elleroo, elleroo,
veeri sinnä, kon mu velle, elleroo, elleroo,
tsõõri sinnä, kon mu tsõtsi, elleroo, elleroo!

Viisi ja teksti kirjutasid üles P. Kurg ja hr. Bruus (EÜS III 39 (37) ja EÜS II 34 (12) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

V I I S:

VEERI, VEERI, PÄIVÄKÕNE, elleroo, elleroo
tsõõri, tsõõri, mõrsjakõne, elleroo, elleroo,
veeri sinnä, kon mu velle, elleroo, elleroo,
tsõõri sinnä, kon mu tsõtsi, elleroo, elleroo!

Veli viie versta takan, elleroo, elleroo,
tsõtse kuvve kuuse takan, elleroo, elleroo.

Veeri, veeri, päiväkõne, elleroo, elleroo,
tsõõri, tsõõri, mõrsjakõne, elleroo, elleroo,
veeri sinnä, kon mu velle, elleroo, elleroo,
tsõõri sinnä, kon mu tsõtsi, elleroo, elleroo!

Laulnud: M. Klink (EÜS II 19 ja 79 (61) < Kambja khk – P. Kurg, 1905).

V I I S:

LOOJA, LOOJA, PÄIVAKENE, elleroo, elleroo,
looja orja õhtu aal, elleroo, elleroo,
sulase suvi-linaje, elleroo, elleroo,
palgapoisi padjudesse, elleroo, elleroo.

Kes teeb orjale aseta, elleroo, elleroo,
palgapoisi padjad peksab, elleroo, elleroo,
sulase linada laotab, elleroo, elleroo?

Oli mul üksi ella velle, elleroo, elleroo,
sõrmepikuke sõsara, elleroo, elleroo  –
see teeb orjal aseta, elleroo, elleroo,
palgapoisi patjad peksab, elleroo, elleroo,
sulase linad laotab, elleroo, elleroo.

Viis: M. Klink (EÜS II 19 (61) < Kambja khk – P. Kurg, 1905); teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 572 (9) < Võnnu , 1895).

V I I S:

Karjaselaul

VEERE, VEERE, PÄEVAKENE,
lase kaseladva kaudu,
alanegu ajakene!
Veere, päeva, vete tõttu,
meie vaeste vaeva tõttu,
rikaste rahade tõttu,
kuningate kulla tõttu.
Meil on vaestel vaeva palju,
rikastel rahada palju.

Veere, veere, päävakene,
et saaks karjatsed koduje,
viisud vette veeremaie,
tallukad tahenemaie,
kaltsud ahjule kuiuma.

Ega viitsi päeva veerta,
viitsi ei aega alaneda.
Päeval om jo palju tööda:
päiv soeb sulaste päida,
laabib karjalaste päida,
hari kullane käessa,
laabilauda hõbehene.

Veere, veere, päävakene!
Mis ma annan veeremisest,
päeval kaua tõusemisest?
Annan muna veeremisest,
kakku kaua tõusemisest.

Viis: A. Reilian (< Kask, naine) (GEG, DH 519, 11 (5) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij, 1884); tekst on pandud kokku E. J. Õunapuu, J. Rosenthali ja S. Sommeri üles kirjutatud tekstidest (E 40514a (64) < Torma, 1900), (H III 9, 284/5 (6) < Torma khk, Avinurme v, Laekannu k, 1889) ja (H II 56, 252/3 (4) < Torma khk, 1896).

Karjalaul

KUNAS SAA MINA KODUJE,
kunas saa kodu kuhale?
Kavvel om minu koduja,
kavvel om, kavvest nävvisse,
kavvest harja hall´entelle,
kavvest paari paistunessa.

Kust mina tundsi oma kodu,
arvasi isa aseme?
Meil oli kodu kullasseppa,
taren taaderte tegija,
meil oli isa kullasseppa,
venda taaderte tegija,
onu sanga kirjutaja.

Kodust tõusi kullasuitsu,
tare harjast hallast suitsu,
sannast sangakirja suitsu –
säält ma tundsi oma kodu,
talu seitseme tagata,
valla kümne kohtadelta.

Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 70 (32) < Tartu linn, 1909-1910); tekst: Maret Koorits (76 a) (H II 50, 816/7 (96) < Äksi khk, Saadjärve v – Paul Sepp, 1894).

V I I S:

PEREMEES PEREMEHEKENE, kaasike, kaanike,
perenaene naesukene, kaasike, kaanike,
lase orjad õhtuelle, kaasike, kaanike,
vaesed lapsed varju alla, kaasike, kaanike!
Kudas peab ori ojuma, kaasike, kaanike,
vaene lapsi vanderdama, kaasike, kaanike!
Massa ära orja palka, kaasike, kaanike,
vaeselapse vaevapalka, kaasike, kaanike!

Laulnud Liisa Kast (53 a, sündinud Ta-Maarja khk, Kavastu v, Tähemaa k) (EÜS II 276 (6a) ja EÜS II, 303 (3) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

V I I S:

ÕITSI, ÕITSI, ELLAD VELLAD, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
taadi ruuna vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, neiud noored, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
venna alli vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, peiud pikkad, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
peiu täkka vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, õimud tutvad, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee!
Laul jo kõlab õitsiplatsil, uu, i-lu-lee,
juba õitsituli paistab, uu, i-lu-lee!

Laulnud P. Kurg (EÜS III 32 (1) ja EÜS III 44 (1) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P.Kurg hr. Bruusi abiga, Tartus, 1906).

V I I S:

Õitsel

KOHE MEIE, õitsile, ÕITSI LÄÄME, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile,
õitsi lääme, õitsile, tule teeme, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile?
Tule teeme, õitsile, tulba alla, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile.
 
Kohe meie, õitsile, leeri teeme, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile?
Leeri teeme, õitsile, lepikusse, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile,
kuldaleeri, õitsile, kuusikusse, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile,
vaskileeri, õitsile, vainuella, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile,
hõbeleeri, õitsile, õue peale, õitsile,
õitsile, lääme õitsi-õitsile.

Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (103) < Ta-Maarja?, 1895-1896); teksti Emilie Uus (H III 15, 195 (2) < Palamuse khk, Luua, 1892).

LÄTSI MA LAUTA LAMMAST TAPMA, leela, leela, leela-mus leela’a,
lammas mul keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel anna suure villa, leela, leela, leela-mus leela’a,
talvel paari tallekeisi, leela, leela, leela-mus leela’a.”
Lätsi mina lauta lehma tapma, leela, leela, leela-mus leela’a,
lehm mul keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel anna suure piimä, leela, leela, leela-mus leela’a,
talvel valgepää vessekese (vasiku?) , leela, leela, leela-mus leela’a.”
Lätsi lauta härga tapma, leela, leela, leela-mus leela’a –
härg mul keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel künna suure nurme, leela, leela, leela-mus leela’a,
talvel peesita su tare, leela, leela, leela-mus leela’a.”
Lätsi mina lauta kitse tapma, leela, leela, leela-mus leela’a –
kits jäl’ keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel anna suure piima, leela, leela, leela-mus leela’a –
talvel paari sokukesi (põkakeisi) , leela, leela, leela-mus leela’a.”

Viis Mari Korneol (60 a) (EÜS VII 2716 (24) < Kambja khk – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 26430/1 (19) < Otepää khk, Vastse-Otepää v (Palamusel), 1896.

V I I S:

VÕI IMETA, VÕI IMETA,
mis nägin mina imeta!
Kaelkoogud kannid vetta,
kerilauad keedid leenta,
siga sõtkus taigenada,
naine tuhnis tuhnermaada,
kubjas haukus hange otsas.
Siga sõitis, sõlg oli rinnas,
lehm oli laudas, laps oli süles,
lammas läks laudile munele.

Viis: Mart Pill (75 a) (< Leedilt)  EÜS VIII 1151 (7d) < Laiuse khk.  W. Rosenstrauch, K. Viljak (1911). teksti kirjutas üles G. Soo (H II 50, 137/8 (11) < Kursi, Laiuse khk, 1880).

H E L I:

KITS KIDU KARJA,
üle mere metsa,
too mulle heina,
mina heina lehmale,
lehm mulle piima,
mina piima põrsale,
põrsas mulle külge,
mina külge ämmale,
ämm mulle kakku,
mina kakku reole,
reo mulle kulda,
mina kulda tammele,
tamm mulle lehte,
mina lehte lambale,
lammas mulle villa,
mina villad veerikule,
sulasel sain suured sukad,
enesele eina mütsi,
karjalapsele kapukida,
perepojale pikad püksid.

Laulnud Madli Saeble (82 a) (EÜS VIII 290 (20) ja EÜS VIII, 235/6 (23) < Kursi khk, Puurmanni v – J. ja M. Kärt, 1911).

V I I S:

KUKU IKKA, KÄUKE,
kuku kullasta suvesta,
helgi hellet heinaaega,
kibeveta kiiniaega!

Kägu ei kuku kivile,
lind ei laula laastusmaale,
kägu jät’s kirja kivi pääle,
armi aiateibäesse,
märgi jät´s ta mättäessä.

Talunaine tarka naine,
külanaine kiidus naine,
võttis kirja kivi päälta,
võttis armi aia päälta,
võttis märgi mätäaesta –
ai ta kirja kindeesse,
ai ta armi ammesse,
märgi aas ta mäntelesse.

Viis: Kaarel Siim (EÜS V 1180 (19) <M-Magdaleena khk, Vara v, Äti mõis – J. Välbe, 1908), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 52034 < Palamuse khk, Kaarepere).

V I I S:

EHK KÜLL EMÄ ILMARIKAS,
isä siidile seotud,
veli vaskila valatud,
ikki sai sõa sõnumid.
Kes sii tõi sõa sõnumid,
kes sii kandis vaenu keeled?
Harak tõi sõa sõnumid,
vares kandis vaenu keeled.
Kellesta tuleb mineje?
Ei lää emä sõdaje,
ei lää esä sõdaje,
ei lää sõsar sõdaje,
ei lää velik nooremp venda,
ei lää vaarik vanemp venda.
Ikke pia mina minema,
keskemine kõvemp venda,
tulisemp tugevamp venda.
Pia ma sõdaje sammuma,
vere välläle veerema,
uba ulgasta ojoma.
Selgä panni ma surmasärgi,
kaala ümber kalmuräti,
vööle vöödin surmavöö,
kätte võtti kange kirve,
kange kirve, kilbi, noole,
sõmeratse soome mõõga.
Ema inne ikemaie,
isä kangest nuttemaie.

Sõsar sõnulla kõneles:
„Vellekene, helläkene,
kui sina sammud sõdaje,
veered vere vällale,
ära siis mine ette otsa,
ärä veere veere pääle,
ärä tandsi tagaje –
keera ennast keskeella!
Esimesed helbitasse,
tagumised tapetasse,
veere pääl on vere valang,
keskmised kodu tulevad.“

Saie sada suvekesta,
tulli poiga siis sõasta,
veli vere valangusta,
hobu iin tal hirnumassa.
„Tule, emä, tunne poiga!“
Tulli ema, es tunne poiga :
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene!
Hobu hirnus tõista kõrda:
„Tule, isä, tunne poiga!“
Tulli isä, es tunne poiga:
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene !
Hobu hirnus kolmat kõrda:
„Tule, veli, tunne velle!“
Tulli velle, es tunne velle:
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene !
Hobu hirnus nellat kõrda:
„Tule, sõsar, tunne velle!“
Tulli sõsar, tundis velle,
kübärista, kinnastesta,
oma koetud hammeesta.

Sõsar küts sanna kuumasta,
haus viha virnadesta,
lillakist tegi libeda,
esi seisis seina taga,
hame peenike pihuna,
kangas laia õlalla.
„Vihu, vihu, vellekene!“
Kui sai velle vihtumassa,
kuivatas ta kangala,
selgä panni peene hamme.
„Vellekene, hellakene,
kas on sõan naine armas,
naine armas kaasa kallis?“
Velli hellä vastu kostis:
„Ei ole sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõan armas hal´las mõõka,
kallis kangepää hobne –
sii päästäb mehe sõasta,
velle vere valangusta,
pääsukese purjudesta,
laeva kanna kõverusest!“

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k; teksti Joh. Mägi (H II 29, 489/94 (37) < T-Maarja khk, Kavastu v, 1890.

V I I S:

OLIN MINA VEIKE MEHEKENE,
põlvepikku poisike,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
põlvepikku poisike,
öösi peksin mõisa rehed,
pääval küntsin mõõdumaad,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
pääval küntsin mõõdumaad.
Kus mina istsin, seal mina nutsin,
kus mina seisin, seinad märjad,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
kus mina seisin, seinad märjad;
senna tekkis tiigikene,
kasvis kala järveke,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
kasvis kala järveke,
kust saab isa hobu juua,
velje varss saab vallata,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
velje varss saab vallata!

Viisi ja teksti kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 574 (1270) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k.

V I I S:

LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE.
Mis ma leidsin metsastagi?
Leidsin tamme taimekese.
Kuhu ma taime paneksin?
Istutsin venna ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!“
Tamme hakkas kuivamaie.

Istutsin õe ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!“
Tamme hakkas kasvemaie,
tahtis taeva laotada,
pillutas oksed pilvisse.
Läksin venna palviille:
„Vennakene, hella vella,
hakka kirvesta ihuma,
tule tamme raiumaie!“

Vend tuli tamme raiumaie.
Tüvika puust sai tünderida,
keskelt kena kiriku,
ladvast laste lõõri laudu.
Mis jäid üle liistud-laastud
neist saab neiul kihla kirstu.

Viis: Neubaum (GEG, DH 519, 3 (1) < Torma khk – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian), teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (E 40492 (19) < Torma, 1900.

H E L I:

xxxxxxx

Liugu, laugu!
PISTEL-PASTEL POISIKENE, liugu, laugu,
ega pistel tuassa seisa, liugu, laugu,
pistel seisab vainulla, liugu, laugu,
valgel lumeväljalla, liugu, laugu!
Linad liulaskijalle, liugu, laugu,
takud tagast tõukajalle, liugu, laugu,
tudrad tuas istujalle, liugu, laugu!

Viis:  Sohvi Sepp (83 a) (RKM III 3, 79 (90) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – A. Garshnek, 1955); teksti kirjutas üles R. Eres (E 71169 (4)< M-Magdaleena, 1931).

V I I S:

Vastlapääva laul

VASTAL VALGE POISIKENE, liugo, laugo,
vastal tulnud kaugeelta, liugo, laugo,
üle soo, läbi jõgede, liugo, laugo,
läbi vete läigatanud, liugo, laugo,
vaskikinda´ad käessa, liugo, laugo,
vaskikirjad kinnastessa, liugo, laugo.
 
Neitsikesed noorekesed, liugo, laugo,
lähme liugu laskemaie, liugo, laugo!
Siit lääb rinda neidisiida, liugo, laugo,
Tulgu teilta teine rinda, liugo, laugo,
kubijalta kolmas rinda, liugo, laugo,
vainijalta valdakonda, liugo, laugo,
saksalta sadda tuhhata, liugo, laugo!
 
Linad pikad, luud lahedad, liugo, laugo,
linad liiulaskijale, liugo, laugo,
ebbemed eest vedajale, liugo, laugo,
takkud tagast tõukajale, liugo, laugo.
 
Kes ei tulle liumäele, liugo, laugo,
jäägu kodu kopitama, liugo, laugo,
seina eare seenitama, liugo, laugo,
aia eare allitama, liugo, laugo!
Kasku kuuske kukkelasse, liugo, laugo,
kasku kaske kaila peale, liugo, laugo,
niinepuu nisade peale, liugo, laugo,
paijupõõsas puusa peale, liugo, laugo!
 
Mere ääred künnetie, liugo, laugo,
ranna ääred raiutie, liugo, laugo.
Mis seal peale külvatie, liugo, laugo?
Lina peale küllvatiije, liugo, laugo.
Läksin linu vaatamaie, liugo, laugo,
lina kasvis kui see linti, liugo, laugo,
kiudu selga kui see siidi, liugo, laugo,
kupar otsa kui see kulda, liugo, laugo!
 
Lähme linnu kiskumaie, liugo, laugo!
Sealt mina põimin põlle täie, liugo, laugo,
rohelisse ruka täie, liugo, laugo,
sinise seeliku täie, liugo, laugo,
punase palaka täie, liugo, laugo,
kalevise kuue täie, liugo, laugo!
 
Viisi kirjutas üles G. Soo (H II 50, 114 (b) < Kursi khk (Laiuse), 1893); teksti J. Sturm (H III 21, 262/4 (4) < Kursi khk, 1894).

V I I S:

Ällilaul

TULGE ÄL’MÄ, ÕELME, kiigäle, kiigäle,
tulge kiikmä, kirivä, kiigäle, kiigäle!
Ma ole äelm älli päälla, kiigäle, kiigäle,
ma ole kirriv kiigu päälla, kiigäle, kiigäle.
Tooge kana, tooge muna, kiigäle, kiigäle,
tooge ani arjatside, kiigäle, kiigäle,
tooge kana kaalatside, kiigäle, kiigäle,
tooge pardsi paarikide, kiigäle, kiigäle!
 
Ää poiss sii älli tennu, kiigäle, kiigäle,
paras poiss sii parve pannu, kiigäle, kiigäle.
 
Laulnud Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (53) ja EÜS VI, 771 (34) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

V I I S:

Meri, luust sõrmus

KÄI, KÄI, KIIGEKENE, kii-kiigäle,
käi väl’lä värävista, kii-kiigäle,
lao väl’lä laideesta, kii-kiigäle!
Mes sääl meie älli alla, kii-kiigäle?
Meri meil älli alla, kii-kiigäle.
Mes sääl mere keskeella, kii-kiigäle?
Kivi mere keskeella, kii-kiigäle?
Mes sääl kivi kül’le pääl’la, kii-kiigäle?
Sõgel kivi kül’le päälla, kii-kiigäle.
Mes sääl sõõla põhja päälla, kii-kiigäle?
Sõlg sõõla põhja päälla, kii-kiigäle.
Mes sääl sõle tel’le otsan, kii-kiigäle?
Sõrmus sõle tel’le otsan, kii-kiigäle.
Kost si sõrmus sinnä saije, kii-kiigäle?
Sõameeste sõrmeluusta, kii-kiigäle,
kalameeste kaalaluista, kii-kiigäle,
oma meeste õlaluista, kii-kiigäle,
küla meeste kül’le-luista. kii-kiigäle.
 
Laulnud Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 728 (61) ja (EÜS VI, 778/9 (41) < Puhja khk, Konguta v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

V I I S:

KUULSIN KÜLAS KIIGUTAVA, kiike, häälii,
küla parsil paugutava, kiike, häälii,
nõmme õrsis õisatava, kiike, häälii,
küla laol laaletava, kiike, häälii.
Läksin aita ehtimaie, kiike, häälii,
aeda ette eesikule, kiike, häälii,
aeda peale peälikule, kiike, häälii.
Mis mina sealt siis selga panin, kiike, häälii?
Selga pannin siidi särgi, kiike, häälii.

Tulge kiik’ma, külälised, kiike, häälii,
tooge munad tooge kanad, kiike, häälii,
tooge pardid paaristiku, kiike, häälii,
mesilinnud viirustiku, kiike, häälii!

Mis sina kiunud, meie kiige, kiike, häälii,
mis sina ägäd, meie (h)älli, kiike, häälii?
Kiige kiunub kindasida, kiike, häälii,
punasida paelusida, kiike, häälii.
 
Oota kiige, meie kiige, kiike, häälii,
las minu veli võtab naese, kiike, häälii,
las minu sõsar saab mehele, kiike, häälii,
siis saab kiige kindasida, kiike, häälii,
puasida paelusida, kiike, häälii.

Laulnud Ann Peep (56 a) (sünd Keerd, K-Jaani khk) (EÜS II 291 (82) ja EÜS II 415 (150) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – A. Liiv ja J. Raja 1905).

V I I S:

LAS MA KAEN, LAS MA KATSUN, kiigele, kiigele,
kas see kiike kannab minda, kiigele, kiigele,
kas kannab kahte kabuda, kiigele, kiigele,
kas kannab nelja neiduda, kiigele, kiigele,
kahe kabu kaelaraha, kiigele, kiigele,
nelja neiu rõiviida, kiigele, kiigele.
 
Kui ei kanna, las kaduda, kiigele, kiigele,
moa alla las vajoda, kiigele, kiigele!
Minu elle vellekene, kiigele, kiigele,
too kerves, raiju kiike, kiigele, kiigele,
too tuli, põleta kiike, kiigele, kiigele!
 
Teomehed tehnud kiike, kiigele, kiigele,
abivaimud raiund aisad, kiigele, kiigele,
tehnud kiike kitsaada, kiigele, kiigele –
altab sa anni ojuda, kiigele, kiigele,
pealta piiri-peasukene, kiigele, kiigele,
sidest siidi-linnukene, kiigele, kiigele.

Viis:  Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 280 (28) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles K. E.Martinson (H II 68, 535/7 (2) < M-Magdaleena khk, 1902).

MEMM LÄTS KARJA SAATIMAIJE,
leis ta kana karjateelta.
Memm pand salve ta kasuma.
Salven kasvi kena lats,
kasvi Salme neitsikene.
Salme memmeda paluma:
„Emakene memmekene,
anna mulle aida võtti –
ma lää aita ehtimaie,
pääle aida pääd panema.”

Ette panni laia põlle,
kui se aida ussekene,
vööle panni laia vööda,
kui se vihma vikkerkaari,
rinda panni suure sõle,
kui se kuu taivaenna,
kaala panni elle raha,
kui se päiva taiva küllen.

Las ma kae, las ma katsu,
kes siis tulep kosjuella.
Tulli päiva poisikene:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tahad mulle tulla?”

„Ei mina lää sinule:
päiv om kolmesta kõvera –
kõrra helgib heletasti,
paistap tõise palavaste,
kolmanda kohald vilune.”

Lasma kae, lasma katsu,
kes mull tulep kosjuella?
Tulli kuu poisikene:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tahad mulle tulla?”

„Ei mina lää sinule –
kuu om kolmesta kõvera:
kõrra kasvab, tõise kaob,
kolmanda kohald pimeda!”

Las ma kae, las ma katsu,
kes mull tulep kosjuella?
Tulli tähti täüsi meesi:
„Tere, sõlgi-neitsikene,
kas sa tuled mulle?”

Salme läts tähel, täüsi mehel.

Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 320/1 (5) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888), täiendatud (H I 2, 514/5 (9) < Puhja khk, Suure-Ulila v – D. Sell, 1888)

V I I S:

KELLE KOPLIS KOLMI PÕÕSAST?
Mede koplis kolmi põõsast –
üks oli põõsas kuldapõõsas,
tõine õrna hõbepõõsas,
kolmas kallis kardapõõsas.
Pisukene piirilindu,
lendas üle mere maade,
üle järve, jõgede,
üle mägede ja metsa,
lendas üle mede õue,
õkva mede kopelisse.

Akkas pesa tegemaie:
puu purust, maa murust,
jõe kõrkja kõrredesta,
pilliroo pinnadesta,
mede metsa raagudesta.
Munes pessa kolmi muna,
haudus välja kolmi poega.
Ühe ta pillus pääle päeva,
teise ajas alla päeva,
kolmandama vastu päeva.

Ise ta lendas laia ilma –
pää tal paistis päälta päeva,
jalad alta arva metsa.

Viis ja tekst: P. Kurg (EÜS VII 108/9 (31) < Tartu linn – P. Kurg, 1910).

V I I S:

Aastavahetus oli kunagi pikk periood, mis algas novembris – seega on sanditamised seotud järgmise aasta vilja- ja karjaõnnega. Maskeerimine ja sanditamine on seotud ka uskumusega, et hingedeajal (november on rahvakalendri järgi “hingedekuu” ) käivad esivanemate hinged oma kunagistes kodudes meid vaatamas. Kadri- ja mardilaule saadavad alati ka rituaalsed tegevused.

Laulude esitajad on mardi- ja kadriõhtute kombestikust rääkinud näiteks nii: “Mardi- ja kadripäeva õhtutel koguvad endid noored neiud ning peiud kokku, panevad endid võera riietesse, koledad näukatteid ette tõmmates, et neid keegi ära ei tunneks, ning hakkavad ühest talust teise käima, kus nad iga ukse ees sissepalumise laulu laulavad. Harilikult lasti sanditajad ikka tuppa, ei tea, et keegi poleks lasknud. Toas lauldi, tantsiti, paluti andeid ja kui andisid anti, siis tänati ja õnnistati. Kui midagi ei antud, siis sajatasid „sandid” pererahvast, ning läksi minema, jättes ukse eneste taga lahti.”

Laiuselt on üles kirjutatud pikem kirjeldus. “Mardid olid tumedates riietes. Külapoisid ja tüdrukud kogunesid õhtul kellegi juurde, maskeerisid end ja läksid ühiselt taludesse. Riietuti ümberpööratud kasukaisse, aimates järele karusid. Tihti mindi neljakäpukil mõmosedes uksest sisse. Neiud riietusi tihti ka meestena. Riietuti ka rätsepadena, korstnapühkijatena, tisleritena, möldritena. Tihti maskeeruti ka metshaldjaina: ette seoti linast habe, pähe pandi linased parukad. Mõni muutis enese pisuhännaks, pannes luua jalgade vahelt läbi.
Kadrid olid ilusad ja valgetes riietes, ka näod olid valge riidega maskeeritud.

Mardi- ja kadriõhtul käidi oma küla igas peres. Kõigepealt lauldi ukse taga ja paluti sisselaskmist. Kui sandid oma laulu olid lõpetanud, kutsuti nad tuppa. Mõnel pool mindi tuppa tagurpidi, selg ees, andes sõrmega märku järgmisele. Santide „isa” viskas taskust või kaelkotist terakesi põrandale ja ütles: „Head odrad, kaunid kaerad ja rukkid seda paremad!”

Toas tavaliselt tantsiti lõõtsapilli saatel. Pillimees oli sanditajatega kaasas. Tantsiti päämiselt rahvatantse, kaera-Jaani, polkat. Lauldi rahvalaule. Pääle tantsu kostitas pererahvas sante, santide “isal” oli kaelas suur kott, kuhu pandi saadud anded.

Mardi ja kadripäevaste ilmade kohta räägiti: „Kui Mart külmetab, siis Kadri sulatab.”

S I S S E P A L U M I N E

TERE ÕHTUST, PERERAHVAS,
laske sisse Kadri sandid!
Kadri küüned külmatavad,
Kadri varbad valutavad –
ei ole Kadril kindasida,
ei ole Kadril sukkasida.
Kadri kodu kaugeella:
viis väljada vaheta,
kuus on kuiva arusida,
seitse sooda sitkemida,
kaheksa kalamereda,
üheksa Emajõgeda,
kümme külma allikada.
Peale selle lastakse neid tuppa.

A N D I D E P A L U M I N E

OH MINU HERTSU HERRAKESED,
hõbepitsid preilikesed! –
Tõuske üles tooli pealta,
võtke võtimed seina pealta,
keksige minna kelderisse,
otsige Kadrile osada.

T Ä N A M I N E

AITUMA, KADRID TÄNAVAD,
kadril andi andemasta,
suure hoole otsimasta,
villavakka vaatamasta,
linanuusti liigutamast!

Õ N N I S T A M I N E

Mis jätame pereisale?
Jätame härjad ikkessa.
Mis jätame perepojale?
Laia täku laterissa.
Mis jätame pereemale?
Kümme lehma lüpsikule.

Mis jätame peretütrile?
Lauda täisi lambaida,
kena oinas keskela –
kena oinas, keerud sarved,
puud saab villa puusa pealta,
tuhat naela turja pealta,
kümme naela külje pealta,
sada sarvede vahelta –
see jäegu pere tütrile!

Ä R A M I N N E S

PERENAINE, PEENIKENE,
laske need kadrid minema!

Kadri tahab teisele talule,
teisele uue õuele,
katuksele kolmandale.

Teksti kirjutas üles A. Kask aastal 1902 Tormas.

S I S S E P A L U M I N E

LASKE KADRID SISSE TULLA!
Kadrid tulnud kaugelt maalta,
hõbedasta õrta mööda,
kullasta kõrendit mööda,
ümbert ilma ümara,
kõrvasta kuud kumerat,
pealta päikese punase.
Tuhat näime tullessa,
sada seia saadessa.
Mis näime kuuda tegevat?
Kuu mängis kulda rõngastega.
Mis näime päikese tegevad?
Päev mängis kulda penningiga.
Mis näime tähti tegevad?
Tähed mängisid täringut.
Laske kadrid soojasse,
kadri küüned külmetavad,
kadri varbad valutavad.

TULI PEAB TOAS OLEMA

PERENAINE, LINNUKENE, katri, santi,
tõuse üles tooli peale,
aja akna najale –
puhu tuli kukke suusta,
lõõtsu linnu lõualuista,
puhu see tuli tubaje,
lõõtsu lõkke lõukale!
Kui põle peergu, võta pinda,
võta laest laastukesta,
võta seinast sammelida!
Kui põle seinas sammelida,
võta laudilt lambaheina,
kesket lauta kitseheina –
puhu see tuli tuassa,
lõõtsu lõke lõukale!
Tuli peab toas olema!

Teksti kirjutas üles H. Harro aastal 1911 Palamusel.

LASKE SISSE KADRISANDID, kadri,
kadri küüdsed külmetävad, kadri,
kadri varbad valutavad, kadri.
Kadri tulli kaugeelta, kadri,
läbi suu ja suure raba, kadri,
läbi pikä pilliruu, kadri,
läbi kahre kasteheina, kadri.
Piliruug sii pistis põlve, kadri,
kahrehehein se lõigas kaela, kadri.
 
Kadri vara valmis pantud, kadri,
kivitsede kellerisse, kadri,
karratsede kammerisse, kadri:
peremees, peremehekene, kadri,
võta võtmed vaija otsast, kadri,
võta astu aida poole, kadri,
võta kõndi keldre poole, kadri,
too sa Kadri varada, kadri,
too sa Kadri osada, kadri!
 
Peremees, peremehekene, kadri,
tuu sii tuli tubahesse, kadri,
lõõtsu lõkke lõukahelle, kadri!
Kui põle pirgu võta pindu, kadri,
et näes Kadri sisse tulla, kadri!
 
Tule Liisu, tõsta linki, kadri!
Tule Anne, ava ukse, kadri!
Kui ei lase, ma põrutan, kadri,
sisse löön aga ukse lavva, kadri.
 
Kui sisse lasti, siis Kadri õnnistas:

Sisse viskan villä õnne, kadri,
perenaesel piimä õnne, kadri,
laudatäis lammid minijäle, kadri,
pesätäis põrsid peremehel, kadri!
 
Laulnud Viise Kadajas (45 a) EÜS VI 715 (7) ja EÜS VI 737 (7) < Puhja khk, Ulila (v) (< Võisiku vallast pärit) – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

V I I S:

Kadriõhtul valanud Kadri tuppa tulles “oma vett” lauale, see tähendab Kadripäeva sula. Lauldud nõnda:

KADRI TULNUD KAUGEELTA, katri,
läbi soo ja läbi raba, katri,
tulles küüned külmetasid, katri,
kadri varbad valutavad, katri,
aga sõrmed tuld löövad, katri.
Kadril kaskine hobune, katri,
remmelgane reekene, katri,
toomingane loogakene, katri,
sukad sõlmitud jalassa, katri,
kindad käpardi käessa, katri.

Mõnes kohas tehtud õlgedest Kadri hani. See hani läinud külasse majast majasse lapsi loetama.

Viis: Pauline Saar (85 a) (RKM II 225, 573 (2) < Sangaste khk, Tagula k, Kuritse-Alatare t – H. Tampere, 1967), tekst: A. Luik (E 8° 9, 36 (112) < Sangaste või Rõngu – M. J. Eisen, 1931).

Sissepalumine

LASKE SISSE MÄRDI SANDID,
Märdi küined külmetavad,
Märdi varbad valutavad,
Märt on tulnud kaugelt mualta,
üle soo, üle jõgede,
üle märgade mägede,
üle viie vikerkuari,
üle kuue kupermangu.

Tuli peab toas olema

PERETÜTAR, NEITSIKENE,
talutütar taemekene,
puhu see tuli tubaje,
lõõtsu lõke lõukaalle!
Kui põle peerguda peressa,
tõmba tohtu tua laesta,
kui põle tohtu tua laessa,
võtta parrest pinnukesta,
kui põle parres pinnukesta,
võtta roogu rästaasta,
Tuli peab toas olema!

Andide palumine

PEREMEES JA PERENAINE, märti, märti,
võta need võtmeed võrelta, märti, märti,
noogutimed naela õtsast, märti, märti,
kepsi minna kelderisse, märti, märti,
astu minna aeda juurde, märti, märti!
otsi oinaste osada, märti, märti,
laigu lammaste lihada, märti, märti,
päitsu härjä pääsida, märti, märti!

Tänamine

AITÜMA PEREISALE, märti, märti,
aitüma pereemale, märti, märti!
Annid süia, annid juua, märti, märti,
annid kotti kodu viia, märti, märti.

Teksti kirjutas üles kooliõpilane J. Sepp aastal 1888.

Sissepalumine

LASKE SISSE MÄRDI SANDID, märti, santi,
märti tulnu kaugeelta, märti, santi,
märdi tulnu alta ilma, märti, santi,
kõrvast see kuu kõvera, märti, santi,
läbi soo, läbi ligeda, märti, santi,
läbi pika pilliroo, märti, santi,
läbi laane lipa-lapa, märti, santi,
läbi soo sipa-sapa, märti, santi.

Märdil oli märg obene, märti, santi,
ärä kastnu kaali otsa, märti, santi,
leotanu linike otsa, märti, santi.

Laske sisse märti santi, märti, santi,
märdi küüned külmetävä, märti, santi,
märdi varba valutava, märti, santi,
sõrmeotsad sõitelevad, märti, santi,
varbad valu tegevad, märti, santi!

Tuli peab toas olema

TULE. LIISA, TÕSTA LINKI, märti, märti,
tule, Anne, ava ukse, märti, märti,
puhu tuli sa tubaje, märti, märti!
Kui ei põle piirguda tubana, märti, märti,
kisu kildu küünissistä, märti, märti,
võta roogu rästaasta, märti, märti!
Sisse astub märdikene, märti, märti,
sisse märdi sandikene, märti, märti!

Õnnistamine

SISSE VISKAN VILJAÕNNE, märti, märti,
katusele karjaõnne, märti, märti,
hoovije hobeste õnne, märti, märti,
lauta lammaste ladinad, märti, märti!
Saagu salve rukkiida, märti, märti,
tõisi salve otrasida, märti, märti,
kolmandasse kaarusida, märti, märti!

Kui midagi ei antud

SAAGU SAAGU, MA SAJATAN, märti, märti,
saagu salve sammelida, märti, märti,
teise salve tõukusida, märti, märti,
kolmandasse konnasida, märti, märti!

Teksti kirjutasid üles tudengid aastal 1905.

MÄRDI OMMA SIIA JÕUDNU, märti, märti,
peremiis ja perenaine, märti, märti,
laske sisse märdikõisi, märti, märti!
Tulle, Liisu, tõsta linki, märti, märti,
tulle, Anne, ava usse, märti, märti!
Andke luba tuppa tulla, märti, märti,
alla räästade ajada, märti, märti!
 
Laske sisse märdikeisi, märti, märti,
Märdi küidse külmetäse, märti, märti,
Märdi varba valutase, märti, märti!
Märt om tullu kaugelta, märti, märti,
läbi laane lipa-lapa, märti, märti,
üle suu (soo) sipa-sapa, märti, märti,
üle põllu pitsa-patsa, märti, märti.
Tule üles, peremiisi, märti, märti,
tule üles, perenaine, märti, märti,
võtke pirdu parsielta, märti, märti,
puhka tulda tuhka-havvast, märti, märti!
Kui pole pirdu parsilla, märti, märti,
võtke ruugu rästüelta, märti, märti,
kui ole tulda tuhkahavvan, märti, märti,
tooge tulda tõiselt talult, märti, märti,
puhu see tuli tubajeni, märti, märti!
 
Mardi käsk perenaisele.
 
Perenaine, peenikene, märti, märti,
astu alla aida manu, märti, märti,
karga kärmelt kamberisse, märti, märti,
too mardile lihada, märti, märti,
otsi hoolsalt oinaliha, märti, märti,
oinaliha, lambaliha, märti, märti!
 
Mart tuleb karja õnne pärast, märti, märti,
tuppa tema viskab vilja õnne, märti, märti,
katusele karja õnne, märti, märti!
Saagu teile hääd odrad, märti, märti,
hääd odrad, kaunid kaerad, märti, märti,
paremaida rukkiida, märti, märti!
 
Laulmise järgi üles kirjutanud Peeter Kurg (hr Bruusi abiga?) (EÜS II 11 (17) ja EÜS II 41 (17) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905), täiendatud (E 8°IX, 35-36 (110, 111) < Rõngu – M. J. Eisen < A. Luik, 1931).

V I I S:

LASKE SISSE MÄRDIKEISI, märti,
märdi omma kaugest tullu, märti!
Ole_ei märti maasta tullu, märti,
märt om tullu taevaesta, märti:
kolletud, kõredad mööda, märti,
hõbeesta õrrta mööda, märti,
üle mere, üle maa, märti,
üle soo, üle saare, märti,
üle jää, üle järve, märti.
 
Aasta aig om mööda reisind, märti,
laske sissi märdi sandi, märti –
märdi küüdse külmetase, märti,
märdi varba valutase, märti,
märdi sõrme söeldase, märti.
 
Peremees peremeheke, märti,
perenaene naesekene, märti,
kas on luba limri (luuri?) lüvva, märti?
 
Sisse viskse viljaõnne, märti,
sisse laskse lambaõnne, märti,
kargutile karjaõnne, märti.
 
Mis tõi märti õnneenna, märti?
Mis tõi pereesale, märti?
Suure ruuna, ruudi kirja, märti,
tävve täku, tähti otsa, märti.
 
Mis tõi pereemale, märti?
Kümme lehma lüpsikula, märti,
suure pulli, puki sarve, märti.
 
Mis tõi perepojale, märti?
Mis tõi peretüterila, märti?
Lauda tävve lambid, märti,
kera oinas keskeela, märti;
põhu tävve põrsid, märti,
sulu tävve suuri siku (1), märti.
 
Siin küll tunnus toorest haisu, märti –
siin om kääntu kuke koolu, märti.
 
Peremees peremeheke, märti,
perenaene naesekene, märti,
Võta võti varna otsast, märti,
sinirihma (2) seina päält, märti!
Võta kepsi kelderisse, märti,
võta kapsi kamberisse, märti!
Otsi märdile osada, märti,
kae märdile kalada, märti!
 
(1) Siin nukas ei tehta Tartu keeles sia ja siku vahel paljuses sugugi vahet rääkimise järele – ega kits ometi põhu sisse ei tüki!

(2) Ei tia, kas see rihm, mis võtma peras.

Viis: Ida Poska (84 (?) a) (RKM III 5, 24 (14) < Võnnu khk, Rasina v, Matsisaare k – I. Rüütel, 1966), tekst (H I 7, 744 (11) – Kiidjärve, J. Hannus, 1888. L. Jossep).

V I I S:

TULGE JAANIKU TULELE, jaaniku, jaaniku,
tulge tulda hoidemaie, jaaniku, jaaniku!
Tuli tükkib hoone´eie, jaaniku, jaaniku,
säde kipub katusselle, jaaniku, jaaniku,
tuletukk(i) tuasse, jaaniku, jaaniku,
helehelk(i) heintesse, jaaniku, jaaniku.

Viis: Ann Peep (sünd Keerd, 1849 < K-Jaani) (EÜS II 291 (83) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – A. Liiv ja J. Raja, 1909); teksti on üles kirjutanud Joh. Mägi (H II 29, 509 < Ta-Maarja khk, Kavastu v, 1890).

V I I S:

JAAN TEGIS SAANI SAARIKUNA, jaaniku,
egä päevä pästi lastu, jaaniku,
ega kuu koputs kõdare, jaaniku.
Sai sii saani valmiesse, jaaniku.

Jaan tege Riiani rügida, jaaniku,
ette Riia tege hernid, jaaniku,
taga Riia tatterida, jaaniku,
Jaan tege ube Uuluni, jaaniku. –
Sest ep jaani oodetesse, jaaniku,
Jaani kahja kannetesse, jaaniku.

Viis: Ann Lott (64 a) (EÜS V 234 (65) < Karksi khk, Karksi v, Rebase t – A. Martin, 1908); teksti on üles kirjutanud Joh. Mägi (H III 9, 466/7 (1) < Ta-Maarja khk, Kavastu v < Karksi khk, 1888).

V I I S:

1. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE (Torma)

2. LINAKENE, LINNUKENE (Puhja, Rannu)