Vahtsõliina
Sõalaul
EGA’ MA IKS EELÄ’ LAULU LAULA-AS,
ega’ ma eelä’ illo isi-is,
eelä’ ma helmi salitsi,
eelä’ sorrõ sorõhõlli
uibutsõ ussõ pääl,
kadajatsõ kaasõ pääl,
Helmi merde veerähtü,
sora suurtõ võrõngohe,
Kedä iks aiõ otsima,
kedä aiõ löüdemähe?
Aiõ iks orja otsima,
kar’alast kaemahe.
Ega’ iks ori helmi otsi-is,
kar’alats sorrõ kae-es –
ori otsõ or’apuid,
kar’alats kai kar’a kaldit.
Aiõ veljä otsima,
imekanna kaemahe.
Ega’ iks veli helmi otsi-is,
imekana sorrõ kae-es.
Veli otsõ vilämaad,
kai põlda parembit.
Midä tetä’, kohe minnä’?
Mina esi’ otsima,
kulla peräh kullõma.
Lätsi mere veere pääle,
lätsi Piusa perve pääle.
Näie helme veerüvät,
sorrõ suurõh võrõnguh.
Karksi kaalani vesile,
olõni upunguhe.
Miä iks pihta putusigi,
miä karas’ kaindõlahe?
Mõõka pihta putunõssõ,
kannus karas’ kaindõlahe.
Tulli ma kodo tulõma,
velitsile veerümä.
Kelle ma iks tuu mõõga tõoda,
kualõ kullatsõ kannusõ?
Vell’o läts’ sõtta veerümä,
imekana kalluma,
toolõ ma iks mõõga tõoda,
kullatsõ kannusõ kuuluda.
Näio opas’ kotost minneh,
opas’ velilt viirdüh:
„Ku iks lääde üle mere,
ärä’ iks joogu-ui merevett –
mine’ sa iks küllä, küsü’ juvva’,
mine’ tallo, taha’ taari:
taar um vastanõ tarõhna,
mõdu külmä keldereh,
Ku sa iks lääde üle mere,
är’ sa joogu’ no Narva vett,
är’ sa tahtu-ui Narva taari –
Narvah pall’o naistõ päid,
mereh pall’o meeste päid.
Ku sa iks lääde üle Kuiva,
är’ sa nu joogu-ui Kuiva vett –
kuivah pall’o kuuljit.
Mine’ sa iks küllä, küsü’ juvva’,
mine’ tallo, taha’ taari,
taar um vastanõ tarõhna,
mõdu külmä keldereh.”
Viis: EÜS I 1000 (35 a) < Vastseliina khk, Orava v – M. Hermann < Jaan Püvi (1904).
Tekst: H II 32, 966/7 (2) < Vastseliina – H. Prants< Vassila Ann (1890).