Räpinä
Oppus kosijalõ. Poissa tiidmädä’ saatus
POOSIKÕSÕ’ TI MEHEKESE’, tie poosikõsõ’ mehekese’!
Talopoja- ti, talopoja- ti talopojatammõkõsõ’,
üteh uiboh taa, üteh uiboh iks, üteh uiboh ossakõsõ’,
üte laanõ taa, üte laanõ ladvakõsõ’;
kui iks tulõ taa, kui iks tulõ süvä süküs,
tasa talvõ, tasa talvõ alganõssa,
naatas poissa, naatas poissa põimõmaie,
nuurimeehi nobimaie!
Võõta õi vigast väe pääle,
haigõt sõa haro pääle –
sinnä’ viiäs sirgõ veli,
Vikse viiäs Vennemaalõ,
punapõskõ Poolamaalõ,
kodo kõrd jääs kõvõrillõ,
lugu lüvvä’ lombõrdillõ.
Velekese’ ti noorõkõsõ’!
Ütehkuoh nüüd kul´atamõ’,
velekese’, veerätame’.
Jummal´ tiid iks tõõsõ kõrra,
kohe kiäke jääne’essä.
Mõni saa liina, mõni liiva,
mõni Pihkva perälegi,
mõni Moskva morolõgi, –
mõni pidä Pihkva kübärä,
kand iks Narva kaalaräti,
mõni saa mõõgamõskijas,
mõni püssipühkijäs,
mõni kuninga kutsar´es,
mõni sõa sõõd´opoisis.
Viis: EÜS I 202 (59) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < J. Poolakese noodist (1904).
Tekst: EKM EKLA, f 151, m 10:5, 921, 96 < Räpina khk – Viido Kiudosk (1886).