Kanepi
Kos´aobu süütmine. Soomõ sild. Olõs. Kosilanõ laisan talun
NÄIE NÄIDU KASUVATA,
pilupihta paisuvata.
Võti ma uulta oiõlda’,
võti sälgu säeldägi.
Läbi lae lassi rokka,
läbi pilu pisti aina.
Aganist mina anni kaara,
ilma imä nägemädä’,
ilma esä tiidämädä’.
Sis sai täkku tävvelt söönüs,
tävvelt söönüs, tävvelt joonus.
Panni ma sis täku ette.
Lätsi ma sis näiu järele.
Täku koiva’ tuld iks leivä’,
sädemit lei’ täku seere’.
Sõitsõ üle Soomõ silla,
Soomõ silla, Rõngu nurmõ.
Soomõ silda naksati,
aluspalki paugati.
Minu pään küpär kergäti,
pärga päänä läigäti.
Näiu’ vargusi vahtsõva’,
alta aia õunapuusta:
“Olõs sii meessi minula,
olõs sii kaasa külänä!
Mes sääl sõidap silda müüdä,
elgip õbõnõ obõnõ,
paugup vasinõ tanuma.
Lakup luuka kuldaküüstä.”
Johtu ma taalõ talulõ,
johtu sis sinnä’ talulõ,
kon olli kolmi näidessidä,
katsi-kolmi noorikida.
Iir´ sääl uhi anumida,
lita loput´ luitsi’ida,
põrsas pühi põrmanduda.
Ahi sääl algu alasi,
pada vettä pallõlsi.
Üits sis tulli, kussi kulpi,
tõnõ tulli, eidis patta,
kolmas tulli, maitsis suula.
Säält mina pakku paugati.
Lätsi sis uvvõst otsima ja
kallist näidu katsuma ja.
Johtu sinnä’ talulõ,
kos olli’ juhitse’ aiavitsa’,
vasitse’ väretevarva’,
tammitsõ’ talutammõ’.
Panti mu sääl padjulõ magama,
errä sängü engämä ja.
Es tulõ’ mul sukugi uni.
Ma kai näiu kavalusta,
kas sii näiu tüüdä tegi,
tüüdä tegi, kangast kudi.
Kukkõ lauli, es tä kuulõ’,
tõnõ kõrda, es tä tõsõ’,
kolmas kõrd, es kua’ kangast.
Es tii’ tiidä tiigi poolõ,
es aa’ jälgi järve poolõ.
Säält ma jälle’ pakku paugati.
“Jumalaga, näiu esä,
jumalaga, näiu emä –
ei sii näiu tüüd ei tii’,
tüüd ei tii’, kangast ei kua’.”
Viis: EÜS IV 582 (1293) < Kanepi khk – J. Erlemann.
Tekst: EÜS V 124/7 (153) < Kanepi khk, Valgjärve v, Mähä t – E. Eisenschmidt < Kaarel Mõrd, 83 a (1908).
Viisi orig üleskirjutus:
