Urvastõ
Ema haual
*
IMÄ MUL KUULI VÄIKU’EN,
kandija kattõ kanasõn.
Jätse mu maha’ mar´asuuru,
söödüle sõmõrasuuru.
Lätsi ma tarõ lävele,
Iki ma tarrõ nõstijat;
lätsi ma kua lävele,
iki kotta nõstijat;
lätsi aida lävele,
iki aita nõstijat,
aidast söögi andijat.
Külänaasõ’ naarativa’:
nüüt jääse’ or´a’ otsimalda’,
sulasõ’ lunastamalda’!
Tulli üles ommugult,
inne varravalgõt,
mõsksõ suu, sugisi pää,
pühkse tarõ puhtas;
pandsõ põhu põllõ pääle,
vei ma põhu põllule,
asu vei arulõ.
Lätsi kalmu kaema,
kalmu latva liigutama:
„Tulõ’ üles, imäkene,
karga’ üles, kandija,
astu’ üles, imetäjä!“
„Ei või’ minnä’, tütrekene,
mul man maa-aisu,
kässi man om kääpäaisu,
suu man om surmaaisu.“
„Tulõ’ üles, imäkene,
ma’ tii sullõ kolmõ’ lipõ’:
üte tii lipõ linnukist,
tõsõ maamaasikist,
kolmanda tii kurõmar´ust.“
„Ei või’ minnä’, tütrekene,
mul om kolm oidijat:
Tooni poig pähitsen,
Tooni tütär jalutsin,
Vana Tooni esi’ vaihõl.“
Tekst: H III 9, 865/7 (16) < Urvaste khk, Restu vald – Gustav Seen (1890).