Harglõ
Vaeslaps käoks. Vaeslaps ema haual
*
KÄGU ÕKS KUUGI KUUSISTUN,
pihu peti pedästün.
Es see nu kuugu’ käokõnõ,
es see nu petä’ pihukõnõ:
see õks kuugi vaenõlats´,
vaagi ummi vanõmbiid.
Esä rutas´ vahra ärä’ koolda’,
inne muida mulda minnä’;
jätt´ mu vahra vaesõs,
inneaigu armõtummas;
jätt´ mu maha’ marja suurus,
liiva pääle linnu suurus,
kualäve korutsõs,
aidaläve arutsõs.
Lätsi ma kua lävele:
ei olõ’ kottakutsujat,
lätsi ma aida lävele:
ei olõ’ aidast andijat,
lätsi ma tarõ lävele:
ei olõ’ tarrõ tõstijat. –
Olõs ma tiidnü’ Tooni tarõ,
tiidnü’ Tooni tarõii:
ma’ touganu’ Tooni tarõ,
põrutanu’ põrguvärjä’:
ussõ olõs toonu’ uma imä,
kandnu’ uma kasvataja.
Ei anda’ inämp ussõ tuvva’,
kasvatajat ussõ kanda’.
Lätsi ma esä hauva pääle,
sääl ma kuugi kolmõ kõrda:
„Tulõ nu ussõ, esäkene!”
„Ei või’ minnä’, tütär´ vainõ:
kääbäs um mul kässi pääl,
rist´ mul rassõ rinna pääl,
kastõhaina’ kaala pääl,
jahilehe’ jalgu pääl.
Kääbäs ei lasõ’ kässi küünütellä’,
rist´ rindu ringutõlla’:
kastõhaina’ kaala lõikasõ’,
jahilehe’ jala’ pitsitäse’!”
Lätsi ma imä hauva pääle:
„Tulõ’ nu ussõ, imäkene,
karga’ ussõ, kasvataja!
Tulõ’ nu kirstu keerämä,
tulõ’ vakka valama!“
Üts´ õks kinnas kirstun um,
tõõnõ kaput kaasõ all!
Imätütre’ läävä’ aita ehtimä,
päälikullõ päätämä.
Ma’ lähä mõtsa ehtimä,
mätistülle mähkimä.
Haabalt ma’ks hamõt küsü –
haab vasta habisas;
kõolt küsü kõrikat –
kõiv vasta kõsisas.