Harglõ
Vaeslapse laul
*
IMÄ RUTAS´ VARHRA VÄLLÄ’ KOOLDA’,
enne muid mulda minnä’,
jätt´ mu varhra vaesõs,
enneaigu armõtus.
Maha’ ma jäie marjasuuru,
põrmandullõ põrmusuuru,
liiva pääle linnu suuru.
Sugu õks käske meid suuhe viiä’,
võsa võrõngudõ hiitä’.
Esä olli ette tõtõlik,
tõtõlik ja mõtõlik.
Võtt´ õks üte käe perrä,
tõõsõ võtt´ ola pääle.
Veie alla oja viirde,
taivalindõ kasvatada’.
Hani õks meile hammõ ummõl´,
pääsükene pää sugõ,
suvilind suu mõsk´,
künnilind jala’ känge.
Säält ma-ks lats´ laulu’ sai,
säält ma sysar sõna’ sai.
Tuu tulgu-ks mu’ka jutõlõ,
Kõnd´ku’ mu’ka kynõlõma,
keä mõist tuhast tuudi tetä’,
linaluist leevä kütsä’.
Sada ma lüü saina vasta,
tuhat lüü tulpa vasta.
Viis ja tekst: RKM Mgn II 64 (b) < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj. – Fonogr. O. Niinemägi, I. Trikkel < Minna Kokk, 64 a (1957). Dešifreerinud I. Allik ja K. Alev.