Harglõ
Poiste tundmata saatus. Tamm
JUMMAL´ TEENES SII KÕRRA,
kua tõsõ ajast-aja,
kohe meid kua jäänenes –
mõni meid viiäs Vennemaalõ,
saadõtõs Saarõmaalõ,
kositas Kuramaalõ,
sõaleevä sõglijas,
vainukalõ kastijas.
Äij sõklu’ syaleibä,
tõnõ kastku’ vainukalgõ!
Esi’ ma sõglu ese leevä,
esi’ kasta velle kalõ,
esi’ ma pühi ese muru,
esi’ laabi velle lauva,
Pühi pühkme’ pühäpallu,
asu aja arulõdõ.
Lähä hommõn kaemadõ,
mis kül’ sinnä’ kasunõs?
Sinnä’ kasvi kõrvi kõiv,
kõrvi kõiv, harvi haab.
Olli mul ütsi väiku veli,
tinarinda till´ukõnõ,
sii kül’ leie ütsi kõrda,
tõotõli tõistõ luku.
Tümi merde tümpsätü,
ladva’ sattõ’ Saarõmaalõ.
Tümest tetti tündereid,
ladvust langalõimusõid.
Mia viil üle jäänenes,
jäänenes, saanõnõs,
säält tetti näiu kirjakirst,
valõti Annõ vakk.
Ega’ ei tohi’ külä maada’,
külälatsõ’ lammuskõllõ’,
näiu kirstu kidsinest,
Annõ rambi rabinast.
Kiids´ kinni’ pandõnõn,
ammõrd´ üles avadõn!
Viis: EÜS I 803 (95) < Hargla khk, Taheva v, Tsirgumäe t – J. Aavik < Liis Sunts, 80 a (1904).
(Orig viisialune tekst: Kui ma kasvi karjapõlven või ma venne vitsa nõal.)
Tekst: H II 32, 47/8 (3) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1888).